2-sentimeetrise läbimõõduga kuum teraskuul vees jahtumas. Vasakpoolsel pildil on kera Leidenfrosti režiimis, kus seda katab aurukiht. Parempoolsel pildil on kuuli temperatuur langenud ning vesi on keemisrežiimis.
Kujuta ette ilma mullideta keevat vett. Kuigi seda nähtust on ka varem täheldatud, võimaldab selle uus versioon mullide olematuse garanteerida ka siis, kui vee ümbruses olevad kuumad materjalid jahtuvad. Antud uurimus põhineb Leidenfrosti efektil (link), milles kuuma pinna ning veetilga vahelise õhu tõttu tilk ei aurustu.
Kui kuuma vett õnnestuks materjalist piisavalt kaua eemal hoida, võib aur paigal püsida nii kaua, kuni materjal jahtub vee keemistemperatuurini – sellises olukorras puuduks risk kuuma metalli ja vee puutumisest tulenevateks plahvatusteks. Selle saavutamiseks katsid teadlased teraskuulid nanoosakeste-põhise materjaliga, et saada kare tekstuur. Seejärel kuumutati kerad 400°C-ni ning asetati vette. Tulikuuma metalli läheduses mullitamise asemel venitusid veetilgad kareda tekstuuri pragudesse, täites need veeauruga. Selle tulemusena jäi ümbritsev vesi häirimata kuni kerade jahtumiseni 100°C-ni.
Leave a Reply