Euroopa meemesilased on ohus: Ameerika ja Euroopa mesinikud on mitu aastat rääkinud massilisest mesilaste hävimisest, mille üheks peamiseks põhjuseks on varroalest. Varem on selle parasiidi tõrjel keskendutud ainult tarusisesele ravile, kuid korjele läinud mesilased toovad tagasi pöördudes jälle uued lestadkaasa. Bayeri teadlased on teinud koostööd Frankfurdi ülikooli mesilasteuurijatega, et töötada välja varroalestade eest kaitsev värav, mille eesmärk on taasnakatumist ennetada. See uuenduslik esiuks peaks taru surmava parasiidi eest tõhusalt kaitsma.
Elu tarus on väga hästi organiseeritud ning töökad mesilased askeldavad kõikjal ümber mesilasema. Töömesilased levitavad õietolmu, puhastavad pesa ja valvavad vastseid või kaitsevad lennuava sissetungivate vaenlaste, nagu näiteks vapsikute ja teiste meevaraste eest. Ent varroalest (ingl varroa destructor) väldib ranget kontrolli ja lipsab töömesilaste kehade peal märkamatult sisse, tuues endaga kaasa surmaohu: see pisike pruun arahniid võib hävitada terveid mesilaskolooniaid. Justnagu puukki kinnitub see lõugade abil mesilase külge ja poeb niiviisi vargsi töökate nektarikorjajate valdustesse. Kord juba sisse pääsenud, hakkavad lestad paljunema ja munevad oma munad meekärgedesse, kus kasvatatakse uusi mesilasi. 10–14 päeva pärast levivad äsja valmikuks saanud mesilaste peal üle kogu mesilaspopulatsiooni ka varroalestade järglased.
Varroalestad kannavad edasi ohtlikke viiruseid ja baktereid
Varroalestad kannavad edasi mesilaste tervisele kahjulikke haigusetekitajaid, nagu viirused ja bakterid. See parasiit on viimaste aastate jooksul hävitanud terveid Euroopa meemesilaste populatsioone. Ilma inimese sekkumiseta tähendaks varroatoosiga nakatumine Euroopa ja Ameerika meemesilastele varem või hiljem kindlat surma. Lood on teised surmavate lestade päritolupiirkonnas Aasias, kus parasiidi ja selle algse peremeeslooma, Euroopa meemesilase (Apis cerana) vahel on paljude põlvkondade jooksul välja kujunenud tasakaalustatud suhe. Varroalesta ei kohatud Euroopas enne kui alles 1970ndatel ja Ameerikas alates 1980ndatest, kuid sellest ajast saadik on see põhjustanud mesilaste massilist surma, kuna Euroopa meemesilasel ei ole parasiidi eest mingit kaitset. See ei olnud suur õnnetus mitte ainult mesinikele: enamikus riikides on meemesilased selliste saagikultuuride nagu õunad, raps ja mandlid peamisteks tolmeldajateks. Euroopas peetakse neid seetõttu veiste ja sigade järel kolmandaks kõige tähtsamaks kodustatud loomaks.
„Kuid see looduse pakutav teenus – ja koos sellega ka meie toiduvarud – on ohus, kui varroalestadele küllaldaselt tõrjet ei tehta,” kommenteerib Bayeri loomatervise osakonnas(Bayer’s Animal Health Division) töötav parasitoloog dr Klemens Krieger. Lesti ei tuntud aga mesilaste ulatusliku hävinemise peapõhjusena aastaid ära. Krieger lausub: „Paljud teadlased keskendusid viirusnakkustele või muudele teguritele, näiteks pestitsiididele või geneetiliselt muundatud põllukultuuridelt saadud õietolmule, jättes varroalesta kahjulikku mõju tähelepanuta.” Tema läks teist teed ja mõtles: „Mispärast keskenduda näiteks viirustele, kui need ei saa ilma neid kandvate lestadeta mingisugust kahju teha?”
Oberurselis Saksamaal asuva mesilaste uurimiskeskuse nelja-aastase väliuuringu käigus leiti, et see parasiit ongi probleemi kese: „Kui me jätkame varroalestatõrjega, jääb palju rohkem mesilaspopulatsioone ellu,” seletab professor Nikolaus Koeniger, kes oli palju aastaid instituudi direktor; tema ja ta naine on aastakümneid varroalesta uurimisele pühendanud. Nagu see kuulus mesilaseekspertidest paar teab, on kõige ohtlikum horisontaalne nakatumine. „Eriti just õitsemisperioodi lõpus tungivad tervetest kolooniatest pärit korjel olevad mesilased mee varastamiseks sisse kolooniatesse, mida on räsinud varroatoos. Seal nad nakatuvad ja viivad oma populatsiooni juurde suure hulga lesti kaasa.” Teadlased tahavad seda lestade ülekannet ennetada, kuna „on ülitähtis, et tõhus lestatõrje takistaks uusi kahjureid pidevalt tarusse sisenemast”. Seetõttu on nad keskendunud strateegiliselt kõige tähtsamale kohale ning mesilaste instituudi ja Bayeri ühised jõupingutused on viinud varroalestade eest kaitsva värava loomiseni. See on lennuava juures olev konstruktsioon, millest iga mesilane peab tarust lahkudes või sinna tagasi pöördudes läbi ronima. Esmapilgul ei näe see kuidagi eriline välja: lihtsalt üks plastriba koos aukudega, mille kaudu mesilased sisse ja välja lendavad.
Inspiratsioon kasside ja koerte puugikaelarihmadest
Ainult lähem vaatlemine näitab selle uuenduse tohutut kasu. Plastriba on kaetud kemikaalidega. Kui mesilane väravast läbi läheb, puudutab ta selle äärt, mis kannab lestamürgi (akaritsiidi) mesilase kehale ja tapab kõik lestad, mida mesilane endaga kaasas kannab [Pilt 1]. Mürk peab pidevalt riba pealispinnal olemas olema, et kaitset jätkuks mitmeks nädalaks – just see osutus suurimaks tehniliseks proovikiviks. Lahendus leiti siis, kui Bayeri teadlastele meenus üks varasem projekt: koertele ja kassidele mõeldud kirbu- ja puugikaelarihm Seresto™.
See uuenduslik kaelarihm oli Bayer HealthCare’i loomatervise osakonna, Bayer MaterialScience’i ja Bayer CropScience’i teadlaste ühise ettevõtmise tulemus. Nad kasutasid üht väikest füüsikatrikki: „Toimeaine molekulid liiguvad plastmaatriksi polümeeriahelate vahel. Need püüavad alati kaelarihma ja loomakarva kontsentratsioonide vahet tasakaalu viia ning tõusevad seega pinnale. Kui osa toimeainest eemaldatakse, siis täitub rihm automaatselt uuesti,” selgitab Krieger põhimõtet. Teadlased kasutavad nüüd sama süsteemi mesilaste kaitsmiseks: „Akaritsiid on kinnistunud plasti sisse. Kui osa sellest kandub mesilase jalgadele või karvadele, vabastatakse ribast automaatselt uusi varusid, et tasakaalustada plastmaatriksi ja pealispinna kontsentratsioonide vahet,” seletab ta. See tähendab, et seadme tõhusus säilib raviks vajaminevate nädalate ajal täielikult. Samal ajal pole kemikaali kogus kunagi suurem kui vaja.
Teadlased jätkavad lestamürgi koostise ja vabanemismäära peensuste lihvimist. Väliuuringutel katsetatakse mesilaspopulatsioonide peal kahte Bayeri ainet mitmesugustes kontsentratsioonides. Gudrun Koenigeri sõnul näitavad senised tulemused, et „mesilased on taasnakatumise eest täielikult kaitstud ja täheldatud pole mitte ühtegi kõrvalmõju”. Mesilaseeksperdid on kontrollinud ka mees ja vahas olevaid jääke. Kriegeri sõnul „on analüütikud töös oma seadmetest ja meetoditest viimast võtnud.” Täpne koostis ei ole aga lestade ligipääsu tõelisel takistamisel ainuke tähtis tegur.
Tõelise kaitse jaoks on ülimalt tähtis integreeritud lähenemine tõrjele
Hoolikalt tuleb kaaluda ka värava kuju: „Me ehitame mesilastarule tõket, kuid see ei tohi häirida taru ventilatsiooni ega läbikäidavust,” kommenteerib Nikolaus Koeniger. Siiski peab see lestatõrjeks piisavalt kemikaale vabastama. Teadlased teevad sarikatseid, et leida just see õige habras tasakaal kuju, teostuse ja funktsiooni vahel, näiteks mitmesuguseid augusuurusi ja kaugusi proovides [Pilt 2]. Tagamaks Euroopa meemesilastele võimalus jätkata tulevikus oma elutähtsat tolmeldamistööd, saavad mesinikud paigaldada selle uuendusliku, mesilaskolooniaid parasiitide eest kaitsva värava hilissuvel, enne kui mesilased lendamise lõpetavad ning talveunne jäävad. Siis ilmuvad välja kauemat aega elavad talvemesilased, kes tagavad selle, et koloonia talve üle elab. „Me oleme viimastel aastakümnetel õppinud, et mitte ükski relv omapäi pole lestatõrjel tõhus. Meil on selle jaoks vaja integreeritud lähenemist,” kommenteerib Gudrun Koeniger. Mesilaste kaitsevärav peaks integreeritud lähenemises olulise lünga täitma.
Allikas: http://www.research.bayer.com/en/varroa-mite.aspx
Bayer MaterialScience kuulub Bayer Group kontserni, www.bayermaterialscience.com.
Uudise edastas Eike Kingsepp, e-post: eike.kingsepp@bayer.com
Leave a Reply