Neli järve, sääsed ja parmud, tarkade inimeste lollus, superhapped, tudengid, gümnasistid, teadlased, füüsikaõpetajad, radarmeteoroloogia, Vana-Kreeka matemaatika ja palju muud. Nimetatute ühisosa koondus kollektiivsesse teadmistepalangusse Eesti Füüsika Seltsi ning doktorikooli „Funktsionaalsed materjalid ja tehnoloogiad“ 2013. aasta Täppisteaduste Suvekoolis.
1.-3. juulil Nelijärve puhkekeskuses toimunud üritusse panustas seekord ligi kakskümmend kõnelejat. Esimese päeva äratas sõiduiroiust elava esinemisega Aare Baumer, kes tõmbas tahtlikult inimeste seisukohtadelt vaiba alt ning rääkis muuhulgas, et infoajastu tung me eraellu on paratamatu ning kohati vajalikki. „Miljonite inimeste informatsioon töödeldakse veebis ümber sotsiaalseks tööriistaks,“ ütles Baumer.
Biofüüsik ja taimefüsioloog Arvi Freiberg avaldas, et bioloogiateaduse ajaloos on olnud kuus revolutsiooni: 17. sajandil leiutatud mikroskoop, Carl Linne loodud eluslooduse süstemaatika ning taksonoomia, Charles Darwini evolutsiooniteooria, Georg Mendeli rajatud teadus geneetikast, 1953ndal aastal James Watsoni ja Francis Crick-i avastatud DNA ning viimaks, millest ka loeng – bioloogia matematiseerumine. Osutub, et interdistsiplinaarsus on kujunemas paratamatuseks ning selle kandvaks tööriistaks on matemaatika, bioloogias ka kvantteooria. “Elu on kvantelamus,” lõpetas Freiberg, kelle tööks on fotosünteesi uurimine mikrotasandil.
Pärast mitmeid äraütlemisi soostus viimaks suvekoolis kõnelema teadusfilosoof Enn Kasak. Esimese päeva õhtupoolde lisas endine füüsik sõnadega „füüsika on haigus, mis ei taha üle minna, ent annab see-eest immuunsuse nii mõnegi teise haiguse vastu,“ teravat huumorit ning õpetussõnugi. Kasak väljendas loenguga hirmu, et suur osa tarku inimesi kardab lolliks jääda. Hirm kellelegi vaimses köieveos alla jääda pimestab ja ajab inimese oma tarkust võimendama. „Tarkadel on intellektuaalne allergia, nad kardavad jääda vaidluse nõrgemaks pooleks.“ Kasak ütles, et loobus targaks olemisest juba ammu ja püüab pigem õppida lollusest.
Esimesele päevakorrale tõmbas joone alla Tartu Ülikooli tehnoloogiahariduse professor Margus Pedaste, kes rääkis Eesti koolide füüsikaõppe puudujääkidest ning väljendas usku, et füüsika õppimise tulevik on veebipõhine. Seda silmates tutvustas Pedaste õppekeskkonda Go-Lab, millega saab lähemalt tutvuda siit. „Tehnoloogiast peab saama inimese sõber,“ väljendas Pedaste. Päev lõppes vabaajategevustega.
Teisipäeva juhatas sisse Tartu Ülikooli Teoreetilise Füüsika labori vanemteadur Laur Järv. Auditoorium sai teada, mida täpselt läheb vaja aegruumi varpajamite ja ussiaukude loomiseks, ning sedagi, et nimetatud asjasse on investeeriva rahapilgu pööranud koguni Ameerika Kosmoseagentuur NASA. Teoreetilisele puhangule mõjus värskendava vahepalana Mihkel Kree praktiline ettekanne teemal, kuidas Vana-Kreeka matemaatikud elegantsete võtetega geomeetriateoreeme, näiteks kera pindala, tõestasid. Lisaks sooritas Kree paralleelseid tõestusi füüsikameetodil. Need aga hõlmasid pärast õige vastuseni jõudmist oluliselt rohkem tahvlipinda. Seejuures soovitas ta lugeda raamatut „Measurement,“ autoriks Paul Lockhart.
„Alus ja hape eksisteerivad käsikäes,“ ütles Ivo Leito, kes kandis ette superhapete olemusest ning võimalikust
tulevikust. Kuulaja sai teada, et iga väävelhappest happelisem hape on superhape. Näiteks on H2FSbF6 puhtast väävelhappest ligi 1016 korda tugevam. Pärast Leitot andis loengu Kaupo Voormansik, kes rääkis Ida-Virumaa pinnase kaugseirest interferomeetrilise tehisava-radariga. Osutub, et kosmosest saab õigete tingimuste korral maapinna nihkumise fikseerida kuni 3 mm täpsusega. Samal meetodil on jäädvustatud Berliini keskraudteejaama raudkonstruktsiooni soojuspaisumine. Nimetatud teadustöö abstrakti saab lugeda siit. Pinnase vajumise kiirus huvitab näiteks kaevandusfirmasid, kes tahavad teada, milliste piirideni pinnast üldse uuristada saab. Suur osa on ses osas satelliidi andmete töötlusel, mille puhul rõhutas Voormansik oma töörühma liikme, bakalaureusetudengi Martin Valguri head tööd. Loengu andis ka Kaupo Voormansiku noorem vend Tanel Voormansik, kes rääkis radarmeteoroloogia olemusest ning selle tehnilisest poolest.
Suve- ja sügiskoolidele tavapäraselt sai sõna Eesti Füüsika Selts, mida esindas seekord seltsi esimees Kaido Reivelt. Reivelt rõhutas lühikeses ettekandes, et muude tegemiste kõrval on seltsi üheks suuremaks eesmärgiks e-õpikute arendamine, et ikka Eesti füüsikaõpet edendada ning füüsikaõpetajate töötegemist parendada, mille järg praegu, olgugi, et parem kui varem, kiita pole. Õhtu lõpetasid Eesti Füüsikaüliõpilaste Seltsi esindajad, kes rääkisid, et neil on plaanis lähetada kooli füüsikatundidesse füüsikatudengeid, et füüsika õppimist isikliku lähenemisega valgustada.
Kolmandasse päeva mahtus kolm ettekannet. Margus Pedaste jätkuloeng Go-Lab veebikeskkonnast, Andi Hektori kiire kokkuvõte tumeaine olemusest ning ESTCube-1 meeskonna ülevaade kosmosesse saadetud satelliidi hetkeolukorrast, millest ilmub Füüsika.ee uudisteportaalis eraldi artikkel.
Suvekooli korraldas esimest aastat Eesti Füüsikaüliõpilaste Selts. Ühe korraldaja, Agnes Vase sõnul läks üritus korda. „Ootame osalenutelt konstruktiivset kriitikat,“ ütles Vask. Suurt menu saatis 17 meeskonnaga orienteerumisvõistlus Nelijärve kaunis looduses. Kiitus suvekooli tegijatele!
Leave a Reply