Ameerikas leiutati nahale kinnituv biosensor, mis hoiatab maratoonareid, pikamaarattureid ning teiste kestvusspordialade esindajaid viimase kurnatuse piiri ehk rahvakeeli haamri eest. American Chemical Society ajakirjas Analytical Chemistry avaldatud töös kirjeldatud inimkatsete vilju võivad varsti kasutada ka sõjaväelased ning sportlaste treenerid.
Plaaster-biosensor sportlase õlal.
Sensor jälgib organismi laktaadisisaldust. Laktaat on üks piimhappe sooladest, mis väljub organismist muuhulgas higistamisega. Laktaat tekib siis, kui lihased vajavad rohkem energiat, kui keha suudab aeroobse rakuhingamisega toota. Sellisel juhul lülitub organism anaeroobsesse metabolismi, mis põhjustab piimhappe ning laktaadi tootmise. Anaeroobne rakuhingamine annab energiat lühiajaliselt, sest laktaat koguneb kehas kiiremini, kui lihaskude seda ümber töödelda jaksab. Tekib lühiajaline nn. hapnikuvõlg, mille märgiks on näiteks sprindijärgne hingeldamine. Kõrge laktaadi tase võib põhjustada äärmuslikku kurnatust. Praegused laktaadi mõõtmise meetodid vajavad sageli vereproove või ei anna kiireid tulemusi. Laktaadi biosensori leiutanud töörühma juhtis Joseph Wang.
Kümnel vabatahtlikul tehtud katsed avaldasid, et nahasensoriga sooritatud laktaadi mõõtmised olid rahuldava täpsusega. „Plaaster-biosensorid võivad anda kasulikku informatsiooni sportlase hetke- ja üldvormi kohta. Sestap on need kasulikud sportlastele, sõjaväelastele ja rakenduslikule biomeditsiinile,“ kommenteeris Wang. Rühma edasine töö keskendub higis sisalduva laktaadi hulga korrelleerimisele inimese vere laktaadisisalduse ning tema üldfüüsilise vormiga.
Allikas: ScienceDaily
Leave a Reply