Olgu frakkimine, tuumaenergia, alternatiivmeditsiin või kliimamuutused, protesteerijaid leidub kõikjale – miks vaadatakse teaduslikust informatsioonist sageli mööda, kui see võiks hoopis oluliselt kasuks tulla? Vastuseid otsib USA Stony Brook’i Ülikooli Filosoofiateaduskonna professor ning Brookhaveni Riikliku Laboratooriumi ajaloolane Robert P. Crease.
Moonutatud faktid
1986. aasta 26. aprillil plahvatas inimliku vea tõttu Ukrainas Tšernobõli tuumajaama neljas reaktor. Plahvatusest õhku paiskunud radioaktiivne saaste kandus sügavale Euroopasse, põhjustades hirmu, segadust ning haigusi. Sellest ajast on tuumajaamade tehnoloogia palju arenenud – hirm on jäänud.
Geneetiliselt muundatud organismide vastased aktivistid hävitasid hiljuti Filipiinidel geneetiliselt muundatud riisi väliuuringu. Risustamise teostajad ning kaasamõtlejad uskusid, et vili on mürgine, hävitab bioloogilist mitmekesisust ning on vaid üks järjekordsetest viisidest, millega tööstus vaeseid koorib.
Teadusuuringud kasvatatavas riisis terviseohte ei tuvastanud. See ei domineerinud teiste riisiliikide üle ning ei ohustanud ka bioloogilist mitmekesisust. Seevastu tootis muundatud riis beetakaroteeni, mis on vitamiin A tootmises vajalik ühend (A-vitamiin aitab ravida nõrgestatud immuunsüsteemiga kaasnevaid tõbesid, näiteks pimedust). Riisikasvatust ei hallanud tööstus vaid mittetulundusorganisatsioon Rahvusvahelne Riisiuuringute Instituut (International Rice Research Institute).
Sooritatud vandalism kahjustas tegelikkuses enamat kui mõnd riisipõldu ning rahvusvahelise instituudi teenistust. See kahjustas eelkõige beetakaroteeniga riisi kasvatamise teaduse ning ohutuse garanteerimise usaldusväärsust.
Teadusliku ning ühiskondliku arvamusleeri lahknemisi kohtab kõikjal, olgu kõnes frakkimine, tuumaenergeetika, kliimamuutus, vaktsineerimine või evolutsioon. Selle tagajärjel muutub ekspertiis tähtsusetuks ning teaduslikud tõendid ebaolulisteks. Inimestel võib tõepoolest olla ka mõistlikke, mitte-teaduslikke põhjuseid, miks geneetilist muundamist ära keelata – näiteks soov mitte loodust kuritarvitada. Hea tava aga eeldab, et me austaksime teaduse avastusi ning arutaksime nende kasulikkuse teemadel. Teaduse tähtsuse vähendamine võimaldab sellistel vastuoludel valguda hajali, nii et arutatakse hoopis sotsiaalse ebavõrdsuse ja ülekohtu või ainult poliitika ja majanduse moraale. Eesmärk peab olema mõtestatud läbirääkimised sellest, mida me tahame ja mida on üldse võimalik saavutada.
Mitte kunagi varem pole hinnangud sellistel teemadel nagu energia, saastatus ja tervis sõltunud nii paljus teadusest kui nüüd. Ent teaduse kaasamist arutlustesse ründavad sabotöörid, õõnestavad poliitikud ning kritiseerivad skeptikud. Miks?
Kolm põhjust
Minu arvates moodustub vastus kolmest erinevast ent põimund koostisosast, mida nimetan manipuleeritud akustika, ebapuhtas teadus ning maagiline mõtlemine.
Loomakaitseorganisatsioon PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) kasutab sageli oma kampaaniates väljakutsuva sisuga pilte ning kuulsusi. On õige, et loomi ei tohiks väärkohelda. Samas on loomkatsete toel tehtud üliolulisi avastusi inimese füsioloogiast. Kuidas leida tasakaal?
Manipuleeritud akustika on viis, millega kõrged partisanid viluvad üha enam teaduse enese huvide järgi seadmises ning manipuleerimises. Seda tehakse faktide tootmise ja pseudotõendite levitamisega, pseudoekspertide vormimisega, valides eestkõnelejaiks kuulsused. Kasutatakse ära meedia eelistust panna võrdse kõneajaga vaidlustes rõhk ekstreemsele ning fotogeensele. Pole tarvis siinkohal näiteid tuua, neid on lihtne igaühel ise leida. Mainitud tegurid võimendavad vasturääkivuste häält sõltumata nende põhjendatuse astmest.
Ebapuhta teaduse looriga partisanid justkui unustavad neile ebasobiva teaduse. Nad viitavad lahknevustele teadusmaterjalide saamisloos ning rõhuvad koolis õpetatud teaduse ettekujutusele, mis on puhas, hoiakutevaba ning lõplik – tabula rasa. Juhul, kui teadustööd on toetanud ravimifirmad, kui mudel põhineb pigem tuleviku prognoosidel kui kindlatel faktidel või see omab seoseid tuumaenergiatööstusega, siis peab tulemusi pidama kahtlaseks.
Üllatuslikult soodustab maagilist mõtlemist teadus ise. Fenomeni kirjeldas esimesena Itaalia filosoof Giambattista Vico oma 1725. aasta raamatus „Uus teadus“. Vico märkis, et küps inimmõtlemine soodustab iseenesest liigset tuginemist analüütilisele ratsionaalsusele, julgustades inimesi end ära hellitama ning mõtlema, et maailma ressursid on vaid neile. Teaduse ja tehnoloogia edu soodustab illusiooni, et pea kõik on meie käeulatuses.
Maagiline mõtlemine teeb meist näiliselt vabad olevused, kel on õigus valida isiklik energiavorm, toitumine ja keskkonnatingimused ilma, et peaksime enda isiku mugavust kompromiteerima. Illusiooni võimendab kõikvõimas raha ning poliitiline jõud. Fossiilkütused ei meeldi ning tuumajaamad on ohtlikud? Kasuta päikeseenergiat! Sa ei salli nälgivat maailma, aga geneetiline muundamine ajab hirmu nahka? Kasvata rohkem toitu! Ja kui me neid asju teha ei suuda, on see ilmselt kellegi teise süü, tõenäoliselt isegi vandenõu. Me oleme harjunud oma hüvedele toetuma kuid sarjame nende tekkimise võimaldanud infrastruktuuri eest tasumist. Tuues näiteks ühe USA kongresmeni sõnad:”Miks on vaja Landsati satelliite kui meil on Google Earth?”
Murdepunkt
Kuidas siis nende probleemidega toime tulla?
Manipuleeritud akustika seljatamine nõuab väljamõeldiste ning eksiarvamuste kannatlikku otsimist ja paljastamist. See on teadlaste ja skeptikute ülesanne, mis on paratamatult närvesööv ning aeganõudev. Ent iga pilve taga on selge taevas: vähemalt eeldavad partisanid, et nende argumentatsiooni peab saatma tõendusmaterjal ning ekspertide heakskiit.
Ebapuhta teaduse puhastamine pole töö teadlastele, vaid õpetajatele. Teaduse õpetamine peab andma ettekujutuse, et teadus ei teki nõiakatlast, vaid inimestelt, kel on erialane kirg, tõekspidamised ning kohusetundlikkus. Peame kõigile meelde tuletama, et teadus on maailmas, milles lokkab teadmatusehirm ning manipulatsioon, parim kompass.
Teaduse seest kerkiva maagilise mõtlemise vastu tõusevad humanitaarteadused. Soovmõtlemise kainestamine nõuab inimeste parandatud enesetunnetust, inimmõtlemise ja institutsioonide arenguloo tundmaõppimist ning adumist, et iga samm tähendab ühtlasi millegi võitu ning kaotust. Peame endile meelde tuletama, et inimkonna ambitsioonide järkjärgulise realiseerimisega kaasnevad kulud.
Kokkuvõttes võib öelda, et meie masendavale viisile vastuolusid lahendada kiiret lahendust ei leidu. Pelgalt teaduse olulisuse rõhutamine ei tööta – see paistab siis ühena paljudest kuluaaridest. Vico arvates lahendab probleemi nn. uue teaduse välja mõtlemine. Tänapäeval tähendaks see nii teaduse, teadushariduse kui ka humanitaaralade kaasajastamist.
Autorist: Robert P. Crease on USA Stony Brook’i Ülikooli Filosoofiateaduskonna professor ning Brookhaveni Riikliku Laboratooriumi ajaloolane.
Allikas: Physics World, November 2013
Leave a Reply