Gravitatsiooniläätse tekkimist kirjeldab üldrelatiivsusteooria, sellest teooriast arusaamiseks tuleb omajagu vaeva näha. Aga me võime ka leppida analoogiaga ning uurida kosmoses toimuvat optikast pärit arusaamisega. Sest gravitatsioonilääts muudab valguse liikumise suunda sarnaselt, nagu seda teeb tavaline optiline lääts (vt esimest pilti). Füüsikalised mehhanismid on loomulikult erinevad – optikas murdub valgus reaalsetes, käegakatsutavates läätsedes, galaktikad kõverdavad oma tohutu massiga aegruumi ennast.
Pilt: phys.org
Supernoovat ei olnud keegi varem gravitatsiooniläätse tagant tabanud, nüüd selline asi juhtus. Hubble kosmoseteleskoobi ülesvõtteid läbi vaadates leidis Patrick Kelly alljärgneval pildil neli täppi ümber galaktika MACS J1149.6+2223. Need neli täppi on ühe ja sama, meist 9.3 miljardi valgusaasta kaugusel asuva supernoova kujutised (vt pilti).
Astronoomid oskavad loodavad siit muidugi rohkem andmeid välja lugeda, kui paljalt fakti konstanteering. Uurida saab nii supernoovat kui ka gravitatsiooniläätse. Näiteks saab proovida ära arvata tumeaine jaotust läätseks olevas galaktikas.
Allikas: physicsworld.com
Galaktika MACS J1149.6+2223 ja neli täppi selle ümber, mis on ühe ja sellesama supernoova kujutised.
Artiklist: “Supernoovat ei olnud keegi varem gravitatsiooniläätse eest tabanud, nüüd selline asi juhtus.”
Eest? 🙂 See supernoova asus ikka gravitatsiooniläätse taga. Einsteini “rist” tekkis, sest läätsena toimiv galaktika jäi teleskoobi ja supernoova vahele. Võibolla täiesti mõttetu norimine, kuid mõned ehk ei saa seetõttu sisust hästi aru…
Tegelikult ehk ei saa ka seda väita, et keegi pole varem seda efekti näinud. Ma muidugi ei arva, et tulnukad muudkui sebivad Maa ümber, kuid Universumis võib siiski mujalgi vaatlejaid olla.