Äsjaavastatud lõhed Kuu pinnal viitavad tõsiasjale, et see kivine satelliit üsna kiiresti kahaneb, väidavad Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide teadlased. NASA Lunar Reconnaissance Orbiter’i tehtud piltidel esinevad pinnamoodustised, mis teadlaste sõnul on otseseks vihjeks Kuu hiljutises geoloogilises ajaloos aset leidnud kokkutõmbumisest.
Pilt: NASA/GSFC/Arizona State University/Smithsonian
Teadlased kasutasid NASA Lunar Reconnaissance Orbiter Camera’t(LROC), mis alles 2009. aastal koos NASA Lunar Reconnaissance Orbiter ‘iga kosmosesse lennutati. See oli ka esimene kosmoselaev, mis sinna NASA ‘Tagasi Kuule’ programmi raames lennutati. Selle küljes on kolme erinevat kaamerat, mis on mõeldud tegemaks nii kitsas- kui ka lainurgaga kõrgresolutsioonilisi fotosid. Tänu seesugusele heale kvaliteedile leiti Kuu pinnalt 14 geoloogilist moodustist, nn. kõveraid kaljulõhesid, mis on sarnased Maal esinevate tõuke kaljulõhedega, mis on tekkinud pinnatektoonika kokkusuruvate jõudude abil, vahendab physicsworld.com.
Pooled lõhedest asuvad kõrgetel laiuskraadidel(±60°), tõestades sellega, et nad on ühtlaselt jaotunud ning mitte ekvaatori ümber kokku kogunenud, nagu eelnevalt arvati. See infromatsioon on tugevaks argumendiks ‘Kuu hiljutise kokkutõmbumise’ hüpoteesi poolt, mis tõenäoliselt toimus Kuu sisemuse jahtumise tõttu, sõnas Thomas Watters, artikli peaautor.
Kõverad kaljulõhed tekivad kui keha pinnale mõjub kokkusuruv jõud, mistõttu pinna ülemine osa paindub ja lõheneb alumise osa peale. Et aga Kuul erilisi tektoonilisi protsesse ei toimu, arvavad teadlased, et kõverate kaljulõhede olemasolu tuleb Kuu tuuma jahtumisest. Tuuma jahtumisel see ka kahanes, mõjutades Kuu habrast pinda jõuga, misjärel see rebenes ning lõhenes.
,,Võrdlemisi väikeste taevakehade, näiteks Merkuuri, Kuu ning ehk ka mõndade jäiste satelliitide kohta on juba kaua arvatud, et nende kehade jahtumine väga kauges minevikus võis põhjustada kokkutõmbumise kogu keha ulatuses,” selgitab Dr Peter Grindrod Londoni Ülikooli Kolledzi Maateaduste Teaduskonnast, kes uurimuse läbiviimisel ei osalenud. ,,See on võrdlemisi lihtne idee, see tuleneb lihtsalt ruumala vähenemisest temperatuuri langemisel.”
Kuu puhul paistab lõhenemine aga olla tekkinud hilinemisega. Võrreldes oma uurimuses lõhede suhet teiste teadaolevate vanustega läheduses asuvate geoloogiliste moodustistega, kaasa arvatud kraatritega, leidsid teadlased, et Kuu on viimase miljardi aasta jooksul 100 meetri võrra radiaalselt kahanenud. See on kooskõlas lõhede kähardunud, võrdlemisi värske väljanägemisega, mis Wattersi sõnul on nende noore ea tugevaimaks tõendiks.
,,Üldise arvamuse kohaselt on Kuu geoloogiliselt surnud – et kõik geoloogiliselt olulised protsessid, mis Kuul toimunud on, toimusid miljardeid aastaid tagasi,” sõnas Watters. ,,Meie tulemused ütlevad aga, et see ei vasta tõele. Kuu võib siiani olla nii geoloogiliselt kui ka tektooniliselt vägagi elus ning kahaneb praegugi.”
Teadusartikkel “Evidence of Recent Thrust Faulting on the Moon Revealed by the Lunar Reconnaissance Orbiter Camera“
Praegusel hetkel toimub Kuu tuuma jahenemine ning see tõmbub seetõttu kokku. Küll aga oleks Kuu “termaalse ajaloo” alguses sisemuses kuumemaks muutumine võinud lõppeda pinnas tekkivate termopingetega ning seega ka Kuu pinna paisuminega.
Paraku on tõendid selle varajase faasi ajal toimunud paisumisest kustutatud 3,9 miljardit aastat tagasi toimunud hilise ägeda meteoriidipommituse tagajärjel. Seega on üpris ebatõenäoline, et Kuu enda sisemiste nähtuste tõttu võiksid seal tänasel päeval plahvatused toimuda.