Jutumärgid pealkirjas on omal kohal, sest kuigi Yves Couderi ja Emmanuel Forti huvitav katse imiteerib üllatava tõetruudusega kvantosakeste leiulainete interferentsi, pole tegemist siiski kvantosakeste de Broglie lainete liitumisega.
Aga lähemalt: YC&EF asetasid vedeliku (vee?) pinnale väikese silikoonõli
 |
| “Jalutaja” – õlitilk ja temast lähtuv laine vedeliku pinnal, ristkülikud märgivad vedeliku pinna all asetsevaid tõkkeid (pilu).
foto: PhysOrg.com |
tilgakese (1 mm dia), mille sundisid üles-alla võnkuma. Selle tulemusena hakkavad vedelikus levima tilgast lähtuvad ringikujulised pinnalained. Teatud läve (võib aru saada, et võnkeamplituudi järgi) ületamisel hakkab õlitilk enda tekitatud laineväljas liikuma. Taoline osakese (õlitilga) ja temaga seotud lainete süsteem – “jalutaja” (ing walker) – imiteeribki mikromaailmas avalduvat osake-laine dualismi. Selle näitamiseks asetasid YC&EF vedeliku pinna alla pilukujulise tõkke (vt pilt). Kuna pilu kohal on vedeliku sügavus väiksem, muutub selles kohas laine levikiirus (lainepikkus) – tegemist on siis ilmselt nn “madala vee” lainetega. Taoline veealune tõke etendab pinnalaine jaoks sama rolli, mis erineva potentsiaaliga ruumipiirkond kvantosakese leiulaine jaoks – ilmnevad laine peegeldumise, murdumise ja interferentsi nähtused. Kahest taolisest pilust koosneva süsteemi taga täheldasid YC&EF “jalutaja” trajektooride (asendite) ebaühtlast jaotust, mis vägagi meenutab elektronide jaotust kvantmehhaanilises
.jpg) |
|
“Jalutaja” asendite jaotus kahe-pilu eksperimendis. foto: PhysOrg.com |
kahe-pilu katses. Seda ka tilga fikseeritud algasendi korral. Märgime siiski veelkord, et jaotuse tekkepõhjused on YC&EF ja elektronidega sooritatud katsetes põhimõtteliselt erinevad – kui viimasel juhul on põhjuseks kvantmehhaanilise iseloomuga määramatus, siis YC&EF katses on tegemist klaasikalise (hüdrodünaamilise) süsteemi liikumise ebastabiilsusega. Nagu teada, võib taoline “klassikaline” määramatus olla täheldatav ka suht lihtsates (1,5 vabadusastmega) dünaamilistes süsteemides (“veidrad atraktorid”). Suurimateks (massiivseimateks) objektideks, millel aga on jälgitud tõelist kvantinterferentsi, on fullereeni molekulid – 60 süsiniku aatomit sisaldavad kerastruktuurid.
Täpsemaks teabeks tuleks ära oodata Physical Review Letters’is ilmumisjärge ootav YC&EF artikkel.
Allikas: http://www.physorg.com/news78650511.html
Koostas Jaak Kikas