Postimehes ilmus Olev Remsu arvamuslugu “Kes vastutavad šarlatanide levitatava umbluu eest?”. Ta kirjutab seal muuhulgas:
Rumaluse jõud seisnebki selles, et rumal ei saa iialgi teada, kui rumal ta on, tumejõud kisub ta enda sisse. Ja sellest ammutabki ta oma jaburuste jagamisel kohati lausa kütkestavat enesekindlust. Iseõppija monomaan võib enda pisiasjadeni kurssi viia teatud liikumisega ja/või üksikute eraldisündmustega maailmas, ent kogu tema informeeritus pärineb väga kitsalt pinnalt. Ainus faktike vähegi kõrvalt, ainus aastaarvuke mujalt, mis kõik on kirjas süstemaatilise hariduse raudvaras, lükkaks kogu tema põneva jutu kolinal ümber. Seetõttu väldibki seesugune tõejutlustaja heitmast isegi pilku entsüklopeediasse. Kui fakt ei mahu süsteemi, siis seda halvem faktile. Vandenõuspekulatsioonid konstrueeritaksegi niimoodi, et otsitakse üksnes süsteemi sobivaid fakte. Esmalt kohisevad peas ettehoiakud ja valmisseisukohad, nende kinnituseks kogutakse usinalt sobivat materjali. Kogutakse publiku jaoks. Endal on kõik ammugi selge.
Ja veel:
Aga kust ma võtan, et tegemist on sõgedusega? Kogu alternatiivkupatusel on üks ühine omadus. See on lihtsustamine. Elu ja maailm on uskumatult keerulised nähtused, ent kui meile pakutakse primitiivseid, otsekui alati toimivaid ja hõlpsalt arusaadavaid mudeleid, siis haaravad paljudki nende järele. Meid vabastatakse peamurdmisest, meile luuakse illusioon, et kõik on ilusti selgeks tehtud. Ometi pole ju mitte midagi selgeks tehtud!
Ja veel:
Kunagi oli kogu see umbluu tõesti põnev new age, kuid tänaseks on seda putru keedetud juba mitukümmend aastat. Oma renomee hoidmise nimel võib ju selle krempli meelelahutuseks kvalifitseerida, avaldada anekdootide ja sudokude kõrval, ent mis siis, kui inimesed võtavad seda tõe pähe, nagu see ongi algselt pakutud? Mis siis, kui hakatakse samme seadma horoskoobijuhiste järgi? Kui põllutööd seatakse ilmateadjate blufi järgi? Kui kvalifitseeritud arstile eelistatakse tervendajat-selgeltnägijat? Kui nähaksegi ufosid? Kui ajalookeerukustesse süvenemise asemel usutakse lihtsakoelisi ja alati korduvaid lähenemismalle?
Kas siis lasub selle sõgeduse edasilevitajail kaasvastutus?
Õpetlik ja mõtlemapanev lugu ka teadusajakirjaniku või teaduse populariseerija vaatenurgast. Sest mis see teadusest rääkimine muud on, kui tohutu lihtsustamine – algsest, tihti uskumatult keerulisest uurimusest saab mõnelauseline kokkuvõte, halvemal juhul tehakse kokkuvõte kokkuvõttest. Aga sellistel tekstidel ei ole enam juuri all. Neid saab kas uskuda või mitte uskuda, aga ise oma peaga hindamiseks ja ratsionaalseks otsustamiseks ei ole lugejal/kuulajal mingit alust.
Mõistliku alushariduseta inimese teaduse usku pööramiseks tuleb rääkida ilusamat lugu, kui šarlatan seda suudab. Aga kui me sellega ka hakkama saame, siis see usk on pime …
Kolm mõtet, mida oma tegevuses järgida püüame ning mida ka kolleegidele kaalumiseks pakume:
- Hea loodusteaduslik alusharidus on mõõtmatult tähtsam, kui misiganes teadustulemuse refereerimine.
- Kasutagem oma töös seda alusharidust! Hea tahtmise korral on võimalik üles leida enamuse teadustulemuste juured koolihariduses. Kui me suudame põneva teadusmaailma niimoodi kooliharidusega ära ühendada, hakkavad nad üksteist toetama.
- Need, kes ei saa ise aru ei peaks ka teistele seletama.
Viidatud artikli leiad:
http://arvamus.postimees.ee/3148047/olev-remsu-kes-vastutavad-sarlatanide-levitatava-umbluu-eest
Jaak says
Muinasjuttudega lepitakse seetõttu, et reaalsust on nii raske mõista.
Ja rumal inimene võidab tarka alati oma kogumustepagasiga.