… just nii, nagu nad murduvad, polegi lihtne küsmus. Nimelt purunevat painutatud kuiv spagetikõrs enamasti mitte kaheks, vaid harilikult kolmeks-neljaks tükiks. Selle nähtuse selgitamine Basile Audoly ja Sebastien Neukirchi poolt pälvis avaldamise Physical Review Letters’i artiklina (B. Audoly, S. Neukirch, Fragmentation of Rods by Cascading Cracks: Why Spaghetti Does Not Break in Half, Phys. Rev. Lett. 95, 095505 (2005)) ja ka 2006 Ig Nobeli preemia (hi-hii!).
Algus on asjal igati lihtne ja loogiline: kahest otsast hoitav ja ühtlaselt painutatud spagetikõrs murdub nõrgimast (defektsest) kohast, kui painderaadius saab väiksemaks teatud kriitilisest väärtusest. Edasine aga pole aga kaugeltki silmnähtav – praktikas muidugi seepärast, et protsess kulgeb liiga kiiresti. Mööda “kõrrepoolikuid”, mida te ühte otsa pidi käes hoiate, hakkab levima paindelaine. Selle protsessi käigus painderaadius ei kasva kõikjal, vaid võib teatud aja pärast teatud piirkonnas saada lokaalselt väiksemaks väärtusest murdehetkel (kõverus seega suuremaks) – ja siis võib kõrs sellest kohast murduda. Võib ehk lisada, et BA&SN teoreetiline analüüs baseerub lineaarsel elastsusteoorial, st ei kasuta mingeid mittelineaarseid “trikke”. Autorid on nähtust kiirfotograafia meetodil ka dokumenteerinud. Jääb siis üle küsida, et milleks see kõik hea on. Noh … esiteks murduvad muudki asjad peale spagetide. Ja teiseks – igavene tüli neid süües kahvli ümber mässida, kui nad väga pikad on. Parem siis juba enne keetmist lühemaks murda. Ja tore, et selleks liiga palju vaeva ei pea nägema ega (nüüd enam ka) söömise ajal asjatult pead vaevama!
Allikas: http://www.physorg.com/news79364033.html
Koostas: Jaak Kikas