“Võta kaks tükki suhkrut, mine hästi pimedasse tuppa ja hõõru neid vastamisi. Siis …” Järgides seda Tootsi-stiilis õpetust, näete te, kui silmad pimedusega juba harjunud on, kahvatut valgust – triboluminestsentsi. Kenneth Suslick ja Nathan Eddingaas Illinoisi Ülikoolist on leidnud mooduse taolise kiirguse intensiivsuse tõstmiseks ligi tuhat korda. Selleks viisid nad suhkrukristallikesed parafiini, mida oli küllastatud mõnede gaasidega (heelium, neoon, lämmastik) ja allutasid selle segu ultraheli mõjule. Tulemuseks intensiivne helendus, mis nähtav isegi päevavalguses. Autorid seletavad nähtust järgmiselt – ultraheli põhjustab segus mikroskoopiliste mullikeste teket ja kollapsit – akustilist kavitatsiooni. Selle tulemusel tekkivad lööklained deformeerivad suhkrukristallikesi, milles ilmneb piesoelektriline efekt – kristallikeste pindadel tekkivad elektrilaengud. Kristallikeste purunemisel laengud eralduvad. Kui aga elektriline pinge on piisavalt suur, võib erimärgiliselt laetud kristallikeste vahel toimuda läbilöök – elektriline säde. Viimane ioniseerib segus olevaid gaasimolekule – kiirguses ilmnevad neile iseloomulikud spektrijooned. Jääb veel küsida, et milleks see hea võiks olla? Nagu ütleb üks töö autoritest (KS) saab sedakaudu enam teada materjalide purunemise kohta ja uurida pindadel toimuvaid protsesse, mis jäävad mehaanilise makromaailma ja molekulide maailma puutepiirile. Ja suhkrukulu pole arvatavalt suur. Oleks kogu Eesti suhkrutrahvisuhkrust kilo kohta kah sama palju teadmist toodetud, oleks Eesti vaieldamatult juhtiv teadusriik maailmas!
Allikas: http://physicsweb.org/articles/news/10/11/7/1
Koostas: Jaak Kikas