Võib tunduda, et läbipaistmatu matejal ei võimalda valguse ülekannet. Hoolikalt ettevalmistatud laserkiire abil on aga Hollandi füüsikutel õnnestunud hajumist kasutades fokusseerida valgus ühte punkti. See meetod võimaldab saada pilte bioloogilistest objektidest, mis on peidetud läbipaistmatu kihi alla.
Twente Ülikooli teadlased Allard Mosk ja Ivo Vellekoop, teatavad, et neil pole mitte ainult õnnestunud lahendada läbipaistmatu keskkonna probleemi, vaid nad suudavad selle omadusi ära kasutada, et fokusseerida ühte punkti tuhat korda heledam valgus kui normaalse hajumise puhul.
Alustuseks laiendati laserkiirt läätse abil, seejärel lahutati kiire ristlõige paljudeks segmentideks, l.jpg)
astes kiire läbi vedelkristallmonitori (LCD). Pärast laiendatud kiire uuesti normaalsesse läbimõõtu fokusseerimist lasti see läbi valgust tugevalt hajutava materjali digitaalkaamerasse.
Meetodi jaoks on ülioluline arvutiprogramm, mis analüüsib kaamerasse jõudva valguse intensiivsust ja korrigeerib selle põhjal LCD mustrit. Kui näiteks mõni segment interfereerub kaamerasse jõudes teiste kiirtega destruktiivselt, muudab programm faasimodulaatori abil segmendi kulgu. Nii saavutatakse suurima võimaliku heledusega kujutis.
Lille värske kroonlehe abil saavutati normaalsest hajunud valgusest 60 korda suurem heledus, titaandioksiidiga aga rohkem kui 1000 korda.
Sellise heleda kiirega saaks läbipaistmatuid kihte skanneerida nagu elektronmikroskoobiga, kasutades neid läätsena. Siiski on vaja uuritava objekti taha kaamerat või muud detektorit heleduse optimeerimiseks. Hollandlased kavatsevas selle probleemiga tegelema hakata.
Koostas: Kaarel Piip
Allikas: Opt. Lett.
physicsworld.com
Twente Ülikooli teadlased Allard Mosk ja Ivo Vellekoop, teatavad, et neil pole mitte ainult õnnestunud lahendada läbipaistmatu keskkonna probleemi, vaid nad suudavad selle omadusi ära kasutada, et fokusseerida ühte punkti tuhat korda heledam valgus kui normaalse hajumise puhul.
Alustuseks laiendati laserkiirt läätse abil, seejärel lahutati kiire ristlõige paljudeks segmentideks, l
astes kiire läbi vedelkristallmonitori (LCD). Pärast laiendatud kiire uuesti normaalsesse läbimõõtu fokusseerimist lasti see läbi valgust tugevalt hajutava materjali digitaalkaamerasse.Meetodi jaoks on ülioluline arvutiprogramm, mis analüüsib kaamerasse jõudva valguse intensiivsust ja korrigeerib selle põhjal LCD mustrit. Kui näiteks mõni segment interfereerub kaamerasse jõudes teiste kiirtega destruktiivselt, muudab programm faasimodulaatori abil segmendi kulgu. Nii saavutatakse suurima võimaliku heledusega kujutis.
Lille värske kroonlehe abil saavutati normaalsest hajunud valgusest 60 korda suurem heledus, titaandioksiidiga aga rohkem kui 1000 korda.
Sellise heleda kiirega saaks läbipaistmatuid kihte skanneerida nagu elektronmikroskoobiga, kasutades neid läätsena. Siiski on vaja uuritava objekti taha kaamerat või muud detektorit heleduse optimeerimiseks. Hollandlased kavatsevas selle probleemiga tegelema hakata.
Koostas: Kaarel Piip
Allikas: Opt. Lett.
physicsworld.com