Ligi neli aastat kestnud mõõtmised on suure tõenäosusega andnud vastuse kõrge energiaga kosmilise kiirguse päritolule.
Ülikõrge energiaga kosmiline kiirgus avastati 1962 aastal ja selle uurimine on tänaseni väga keeruline, sest hinnanguliselt jõuab Maa atmosfääri keskmiselt vähem kui üks osake energiaga üle 1020 eV ruutkilomeetri kohta sajandis. See on ka põhjus miks neid tänapäevalgi otseselt ei tuvastata vaid atmosfääri molekulidega põrkudes vallanduva laetud osakeste laviini kaudu. Seda meetodit rakendati ka Pierre Augeri Lõunaobservatooriumis (Pierre Auger Southern Observatory) üle kolme ja poole aasta väldanud mõõtmistel Argentiinas. Peamiseks vastuvõtjaks olid suurele maa-alale jaotatud detektorplaadid efektiivse kogupindalaga 3000 ruutkilomeetrit ja nende all paiknevad 1600 veemahutit, mis tuvastasid Čerenkovi kiirgust (Wikipedia: Čerenkov radiation). Nende abil tuvastati alates aastast 2004 27 osakest energiaga üle 5.6 * 1019 eV. Neist kahekümne liikumissihid osutasid 3.1° täpsusega teadaolevatele aktiivsetele galaktikakeskmetele vähem kui 75 Mpc (≈240 valgusaastat) kaugusel.
Taevakaardil on musta 3.1° nurkläbimõõduga ringiga ümbritsetud 27 kõrgeima energiaga osakese tulekusuunad. Punased tärnid tähistavad vähem kui 75Mpc kaugusel asuvaid aktiivseid galaktikakeskmeid.
Nii hea korrelatsiooni esinemist kiirguse isotroopse jaotuse korral hinnati tõenäosusega 1.7 * 10–3. Seega võib üsna kindlalt väita, et ülikõrge energiaga kosmiline kiirgus pärineb lokaliseeritud piirkondadest galaktikate keskmetes. Vastuseta on küsimus niisuguse kiirguse tekkemehhanismist. Üheks hüpoteesiks on mustade aukude ümber tohutu kiirusega tiirleva plasma magnetvälja fluktuatsioonidest tingitud elektromagnetilised lööklained, mis pärast sündmuste horisondist eemale levimist kiirendavad prootoneid ja raskemaid tuumi suurte energiateni. Täpne mudel selle mehhanismi kohta puudub. Väga kõrge energiaga osakesed ei saa ilmaruumis kuitahes kaugele levida, nad interakteeruvad reliktkiirguse footonitega ja kaotavad seeläbi energiat. Nähtus kannab Greisen-Zatsepin-Kuzmin (GZK, Wikipedia: Greisen-Zatsepin-Kuzmin limit) efekti nime ja seda peetakse põhjuseks, miks kõrgeima energiaga tuvastatud kiirguse päritolusuundadele vastavad galaktikad Maast vähem kui 75 Mpc kaugusel asuvad.
Allikad: Science 9 November 2007: Vol. 318. no. 5852, pp. 938 – 943, physicsworld.com
Toimetas Erik Randla