Kilplaste katse päike kotis tuppa tuua ei läinud teadaolevalt korda, kuid Ortwin Hess Surrey Ülikoolist Suurbritannias on leidnud mooduse vikerkaar kinni püüda.
Metamaterjalideks nimetatakse niisuguseid, mille huvipakkuvad omadused tulenevad ennekõike nende struktuurist, mitte koostisest. Näiteks on võimalik luua negatiivse murdumisnäitajaga optilisi keskkondi (Wikipedia: Negative refractive index). Hess modelleeris valguse käiku positiivse murdumisnäitajaga plaatide vahel asuvas negatiivse murdumisnäitajaga keskkonnas ja leidis, et valguse rühmakiirus selles sõltub materjali paksusest. Igale lainepikkusele vastab aine kriitiline paksus, mille korral valguse kiirus selles paigalseisuni kahaneb. Seega, kui valmistada kirjeldatud materjalist sobivate mõõtmetega kiilukujuline lainejuht, peaks selles leiduma iga lainepikkuse jaoks piirkond, milles valguse kiirus on null.
Vikerkaare sinine ots jääks paksemasse materjaliossa, punane õhemasse
Ajakirjas Nature ilmunud kirjelduses märgib Hess niisuguse materjali suurt potentsiaali optilises andmesides. Kui praegu kasutatakse optilisi kaableid peamiselt info edastamiseks, talletamiseks muudetakse signaal elektriliseks, siis niisugune vikerkaarelõks võiks andmeid salvestada optiliselt ja seega vältida signaali muundamisega seotud raskusi.
Allikas: Nature news
Toimetas Erik Randla