Ameerika teadlane Gerrit Verschuur kahtleb kosmilise reliktkiirguse fluktuatsioonide olemasolus.
Kosmiline reliktkiirgus arvatakse pärinevat ajast umbes 380 000 aastat peale universumi algust, kui elektronid seostusid prootonitega ja footonid said hakata vabalt pikki vahemaid läbima. Universumi paisumise käigus on kiirguse lainepikkus välja veninud ja vastab praegu ligikaudu 3 kelvinile. Ent viimase aja täppismõõtmised on tuvastanud reliktkiirguse temperatuuris vaatlussuunast sõltuvaid miniatuurseid kõikumisi. Et kõrvalekalded keskväärtusest on väga väikesed, tuleb nende tuvastamiseks mõõteandmetest maha lahutada erinevad müra allikad, viimaste kindlaks tegemine on reliktkiirguse fluktuatsioonide mõõtmisel üheks kriitilisemaks kohaks. Kosmilise taustkiirguse kõikumisi põhjendatakse varase universumi mittehomogeense massijaotusega, seda peetakse galaktikaparvede algseks tekkepõhjuseks – massiga osakesed tõmbusid gravitatsiooniliselt eelkõige seal, kus neid juba niigi rohkem oli.
Lõppenud nädalal ületas inglisekeelse veebi teadusuudiskünnise lugu USA Memphise Ülikooli teadlase Gerrit Verschuuri oletusest, et mõõdetud fluktuatsioone põhjustab hoopis neutraalne vesinik Linnutees. Ehkki niisugune võimalus on olemas, seab selle antud juhul kahtluse alla Verschuuri kasutatud meetod, mis põhineb suuresti neutraalse vesiniku ja reliktkiirguse fluktuatsioonide taevakaartide visuaalsel võrdlusel (arXiv.org:0704.1125v2).
Ülemine taevakaart kujutab neutraalse vesiniku jaotust meie galaktikas, alumine kosmilise reliktkiirguse temperatuuri (Pilt: Bonni Ülikool, NASA/WMAP Science Team)
2005 aastal jõudis lõpule kogu taevasfääri hõlmav Leiden-Argentina-Bonn (LAB) raadiokiirgusel põhinev neutraalse vesiniku kogumite kaardistamine meie galaktikas, reliktkiirgust on mõõdetud satelliidilt COBE ja Wilkinsoni Mikrolainekiirguse Anisotroopiate Peeneritlejaga (Wilkinson Microwave Anisotropy Probe, WMAP). Verschuuri töö märkimisväärseimaks saavutuseks on vast, et see innustas Kate Landi Oxfordi Ülikoolist ja Anže Slosarit Ljubljana Ülikoolist LAB ja WMAP andmeid põhjalikult statistiliste meetoditega võrdlema. Nende, ajakirjas Physical Review Letters avaldatud, töö (Phys. Rev. D 76 087301) ei tuvastanud märkimisväärset korrelatsiooni kahe kiirgusjaotuse vahel. Õpetlikku on selles loos ehk niipalju, et objektiivseid meetodeid rakendamata on sageli lihtne näha soovitud tulemust – Land ja Slosar tuletavad meelde kõmulugu, kui ühes taeva piirkonnas meenutasid reliktkiirguse fluktuatsioonid Stephen Hawkingi initsiaale.
Allikas: physicsworld.com
Toimetas Erik Randla