Tema ütles: "Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.(Matteuse evangeelium 14:29)
Kõikide teaduslike tõendite kohaselt on vee peal kõnnitud juba aastatuhandeid enne Piibli aega – kõndijateks vastavalt kohanenud kergekaalulised loomakesed. Küllap on enamik lugejaid mõne jõe või ojakese kaldal imetlenud vesikirpude väsimatut võidujooksu veevooluga. Ühe uurimuse kohaselt jõuab vesikirbu jalg pinnal pidada enda omanikust 15 korda kogukamat keha. Seda võimaldavad imepisikesed täpselt suunatud karvakesed tema jalgade otstes.
 |
Väidetavalt mängib keemilisest koostisest hoopis suuremat rolli ka igal karvakesel paiknev vagude nanostruktuur. Need teadmised selgitavad vee peal kõndimist edukalt, kuid viimase ajani ei olnud üheselt mõistetav, kuidas vesikirbud veepinnalt hüpata suudavad. Selle selgitamiseks uurisid Korea teadlased Ho-Young Kim ja Duck-Gyu äärmiselt hüdrofoobsest materjalist kuulikese langemist veepinnale. Täpsed mõõtmised suure ajalise lahutusega videokaamera abil tuvastasid, et kuulike põrkab pinnalt tagasi vaid kitsas langemiskiiruste vahemikus. Liigkiiresti kukkumise tagajärjel ta läbistab pinna, liiga aeglane langemine toob kaasa energia hajumise veelainetusse, kuid täpselt paraja kiiruse korral põrkab kuulike tagasi. Uurimuse tulemusi kavatsevad teadlased rakendada amfiibsete robotite väljatöötamisel.
Allikas: sciencedaily.com
Toimetas Erik Randla