Antenne ei pea tingimata ehitama metallist, selleks võiks kasutada ka ioniseeritud gaasi.
Lennukite ja laevade silmadeks on radarid, nende abil on võimalik jälgida ümbritsevat ruumi väga suures ulatuses. Aga radarite metallantennid peegeldavad ka intensiivselt teiste radarite signaale, muutes endi kandjad "nähtavaks" ning see ei pruugi alati hea olla.
Juba mõnda aega on spekuleeritud võimalusega ehitada nn plasmaantenne. Sest mida on raadiolainete tekitamiseks tarvis? Ei muud, kui sobivate parameetritega elektrivoolu. Metallis tekib elektrivool vabade elektronide suunatud liikumisel. Plasma on kvaasineutraalne segu ioonidest, elektronidest ja neutraalsetest osakestest (milleks võivad olla näiteks ioniseerimata aatomid), st ka plasmas saab tekitada elektrivoolu. Seega saab plasmat põhimõtteliselt kasutada antennina.
Plasmat kohtame kõige sagedamini päevavalguslambis – sellise lambi töö põhineb seal oleva gaasi ioniseerimisel. Aga kui lamp välja lülitada, siis kaob ka plasma ning me saame lihtsalt elektriliselt neutraalsete gaaside segu . Selles seisnebki plasmaantenni kadumise trikk – raadiolainetele on välja lülitatud plasmaantenn sama hea kui õhk.
Plasma võib vastavalt oma parameetritele raadiolaineid neelata või peegeldada ning tegelikult pakutakse sellistele antennidele mitmeid huvitavaid rakendusi. Näiteks arvatakse, et on võimalik konstrueerida antenne, mis on radaritele nähtamatud ka siis, kui nad töötavad. Plasma abil loodetakse luua kilpe, millega saaks varjestada satelliite võimsate segavate signaalide vastu. Kasutades plasmat reflektorina peaks saama ehitada radarantenne, mis oleksid sekundi murdosa jooksul ümber suunatavad ning mis sealjuures ei sisaldaks ühtki liikuvat detaili (mõelge kõigi nende pöörlevate silindrite peale laevade "katustel"). Saame näha.
Scientific American, vahendas Kaido Reivelt.