• Arhiiv
    • Eesti füüsikapäevad ja füüsikaõpetajate päevad
      • 2017.a. füüsikapäevad
      • 2016.a. füüsikapäevad
      • 2015. a. füüsikapäevad
      • 2003.a. füüsikaõpetajate päev
    • EFS Täppisteaduste Suve- ja Sügiskoolid
      • 2017.a. sügiskool
      • 2016.a. sügiskool
      • 2015.a. sügiskool
      • 2014.a. sügiskool
      • 2013.a. suvekool
      • 2013.a. sügiskool
      • 2012.a. suvekool
      • 2012.a. sügiskool
      • 2011. a. suvekool
      • 2010. a. suvekool
      • 2010.a. sügiskool
      • 2009.a. sügiskool
      • 2008.a. suvekool
      • 2008.a. sügiskool
      • 2007. a. suvekool
      • 2007.a. sügiskool
      • 2006.a. suvekool
      • 2005.a. suvekool
      • 2005.a. sügiskool
      • 2004.a. suvekool
      • 2004.a. sügiskool
    • Füüsika õpetajate sügisseminarid Voorel
      • Voore 2017
      • Voore 2015
      • Voore 2011
      • Voore 2009
    • EFS aastaraamatud
    • Teaduslaagrid
    • Akadeemiline füüsikaolümpiaad
    • Tähe perepäevad TÄPE

FYYSIKA.EE

Elu, loodus, teadus ja tehnoloogia

  • Eestist endast
    • Arvamus
    • Teated
    • Persoon
    • Eesti füüsikaolümpiaadid
  • Teadusuudised
    • Eesti teadusuudised
      • Tartu Ülikool
      • KBFI
      • Tallinna Tehnikaülikool
      • Tõravere Observatoorium
    • FYYSIKA.EE hoiab silma peal – Teemad
    • Referaadinurgake
    • Päevapilt
  • Eesti Füüsika Selts
    • Teadusbuss
    • Füüsika, keemia ja bioloogia õpikojad
    • Füüsika e-õpikud
    • Eesti Füüsika Seltsi põhikiri
  • Füüsikaõpetajate osakond
    • Füüsikaõpetajate võrgustik
  • Füüsikaüliõpilaste Selts
  • Kontakt

Linnupete lindude moodi

27.05.2008 by toimetaja


Kas kurg saab alustassilt pika noka abil juua ja miks see tähtis on?

Teadlased tegelevad teatavasti keerukate probleemidega, mis igapäevaellu suurt ei puutu. Siiski ilmub ka tõsiteaduslikes väljaannetes, nagu seda on ajakiri Science, vahel artikleid pealtnäha triviaalsete nähtuste analüüsist. Nii uurisid kaks tippülikooli MIT (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut) teadlast koos prantsuse kolleegiga lindude võimet pika noka abil vett juua. Tegelikkuses ei olegi küsimus kuigi lihtne: mil moel jõuab vesi pika noka vahelt linnu suhu? Nokk ei tundu just parima vahendina joomiseks, üks läti muinasjutt kirjeldab

Veetilk linnu noka vahel liigub sammhaaval ülespool

kurge, kes püüab abitult alustassilt vett juua. Siiski on vajadus teadusliku lähenemise järgi praktilisem, kui muinasjutu selgitamine. Näiteks võimaldab joomismehhanismi täpne tundmine hinnata veekogu pinnasaaste mõju lindude toitumisele.
Linnud ei saa vett imeda, nagu kokteili kõrrega, sest nokk koosneb kahest poolest, mis ei ole hermeetiliselt ühendatud. Teadlased tegid kindlaks, et pikanokalised sulelised kasutavad hoopis kavalamat viisi, mis põhineb vee pindpinevusomadusel. Sama omadus põhjustab näiteks seda, et vihmapiisad saavad siledal aknaklaasil paigal püsida – tähtsaks osutub vedeliku- ja klaasipinna vaheliste nurkade erinevus tilga üla- ja alaosas. Lind haarab veepiisa nokaotsa vahele ja pindpinevusjõud hoiab seda paigal. Kui nokka veidi avada, liigub tilk veidi kõrgemale ja venib samas nokapoolte vahel pikemaks. Lind liigutab nokapooled seejärel taas koomale ja tilk võtab ümarama kuju, kuid ei vaju allapoole. Uuesti nokka avades tõstab lind tilga jälle suule lähemale ja kordab niisugust liigutust kuni vesi jõuab suhu. Et see mehhanism edukalt toimiks peab tegema umbes 1.5 nokaliigutust sekundis. Paljud veelinnud toituvad vees hõljuvatest organismidest ja täpsem analüüs näitab, et pinnasaaste võib muuta vee pindpinevustegurit, mis omakorda mõjutab oluliselt lindude võimet toituda.

Allikas: Science 16 Mai 2008:
Vol. 320. no. 5878, pp. 931 – 934

Toimetas Erik Randla

Filed Under: Teadusuudised

Copyright © 2026 · Eesti Füüsika Selts · Log in