Kas peegli abil saab ajas rännata?
Usutavasti hävitas Lihavõttesaare kunagise rikka ökosüsteemi sajandeid väldanud vastutustundetu metsaraie. Antropoloogid ja ajaloolased on põhjalikult uurinud sealset arheoloogilist pärandit ja sellele tuginedes saanud aimu saare kirevast ja traagilisest minevikust, mida tihti tuuakse hoiatavaks näiteks loodusvarade arutu ammutamise tagajärgedest. Paraku omab kirjasõna tänapäeva meediaküllastunud läänemaailmas väikest mõju, hoopis tõhusam oleks rännata ajas tagasi ja vaadata sajanditetaguseid sündmusi kui dokumentaalfilmi. Esmapilgul näib taoline soov mõistusevastane ja etteruttavalt võib ütelda, et realistlik see ei ole, ent põhimõttelisel tasandil pole tegu siiski täiesti arutu unelmaga. Kujutlegem vaatlejat meist nii kaugel, et valgusel kulub temani levimiseks kuus sajandit. Suunates oma teleskoobi Lihavõttesaarele paistaks talle ehk pilt saare viimast nüüdseks välja surnud liigist palmi langetavast raidurist. Ahvatlev oleks niisugusele vaatajale saata sõnum palvega teleskoop õiges suunas rihtida ja nähtu filmilindile talletada. Paraku jõuaks sõnum temani lootusetult hilja, mitte varem kui 600 aasta pärast, sest teadaolevalt ei või teave ilmaruumis levida nobedamalt looduse piirkiirusest, valguse kiirusest. Olukorra päästaks (tehnilisi raskusi kõrvale jättes) kauguses paiknev peegel, mis saadaks pildi Lihavõttesaarel toimunust tagasi Maale. Kui niisugune peegel asuks 300 valgusaasta kaugusel, saaksime jälgida parasjagu 600 aasta taguseid sündmusi.
Inimtegevus on universumi mastaapide taustal paraku nii tühine, et loodus eelpool kirjeldatud võimalust ei paku, küll aga lubab jälgida enda kujunemisloosse oluliselt panustanud nähtusi, näiteks supernoovaplahvatusi. Peeglite rolli etendab kosmiline tolm ja gaasipilved, milles valgus hajub, osalt ka Maa suunas.
Senini kaheldakse, kas inglise astronoom John Flamsteed nägi 1680 aasta 16 augustil meie kodugalaktika ajaloo hiliseimat supernoovaplahvatust või eksis mõne tuntud tähe asukoha määramisel, kuid selles et tema
 |
poolt vaadeldud suunas umbes samal ajal supernoova plahvatas, võib üsna kindel olla. Plahvatusest pärinev kiirgus levib praegugi ruumis justkui lainerõngad veepinnal kui kivi juba rahulikult järvepõhjas lebab. Samuti kui veeringide keskkoht näitab kätte kuhu kivi langes, võimaldas supernoovaplahvatusel eraldunud kiirguse paisuv kera määrata algse plahvatuse asukoha ja aja Maalt vaadatuna. Plahvatuse käigus ilmaruumi paiskunud kiirguse "kaja" kannab tänagi rohkelt infot Cassiopeia A nime kandva sündmuse kohta – vaatamata vahetu vaatlusinfo nappusele on kaudselt tuvastatud algallika spekter ning suure tõenäosusega supernoova kuuluvus klassi IIb.
Plahvatuse järelkaja röntgenkiirguses nähtuna. Pilt: Chandra X-ray Observatory (NASA)
Allikas: Science 30 Mai 2008: Vol. 320. no. 5880, pp. 1195 – 1197
Toimetas Erik Randla