Koperniku printsiip ütleb, et Maa ei ole universumi keskkoht ja meie kui vaatlejad ei asu erilisel kohal. Esimest korda avaldas selle 16. sajandil Mikolaj Kopernik, tänapäeval on see idee teadlaste poolt täielikult aktsepteeritud ja paljud teooriad põhinevad sellel.
Samas toovad Robert Caldwell Dartmouthist ja Albert Stebbins Fermilabist välja, et seda printsiipi pole kunagi tervikuna tõestatud. Kaks teadlast otsustasid 500 aasta vanust printsiipi kontrollida kosmilist taustkiirgust uurides.
Tegu on väga mugava printsiibiga, kuna see ütleb et siin ja praegu on sama hea kui seal ja praegu. Selleks, et teada saada, milline nägi meie asukoht välja minevikus, võime vaadelda lihtsalt universumi kaugeid osi, kust valgusel kulub meieni jõudmiseks palju aega. Sealne minevik peaks olema sama, mis siinne minevik.
Praegu arvavad teadlased taustkiirguse uuringute põhjal, et universum paisub kiirenevalt. Kui aga Koperniku printsiip ei kehti täie rangusega, ei pruugi see nii olla. See võib aga tähendada, et tumeda energia teooria muutub mittevajalikuks.
Uuriti taustkiirguse spektri jaotust lähtudes oletusest, et universumis on suur tühimik (ing.k. Hubble Bubble). Esialgsed katsed sellele kinnitust ei andnud ja Koperniku printsiip läbis selle testi.
Selliste testide läbiviimine on keerukas, kuna tuleb eristada muutusi,mis tulenevad ajast, neist, mis tulenevad ruumist. Siiski loodavad Caldwell ja Stebbins läbi viia tulevikus katseid, mis uurivad Universumi keerulisemate alternatiivstruktuuride võimalikkust.
Koperniku printsiibi kehtimatus ei tähendaks küll kogu kosmosefüüsika põrmustamist, kuid tooks kaasa paljude teooriate ja mudelite ümberhindamise.
physorg.com
Vahendas Kaarel Piip