Rootsi Uppsala Ülikooli professori Rajeev Ahuja juhitud rahvusvaheline uurimismeeskond on suutnud demonstreerida atomistlikku mehhanismi vesiniku vabastamiseks magneesium-nanoosakestelt, mida peetakse paljulubavaks vesiniku salvestamise materjaliks.
On selge, et tulevikuautot peavad loobuma bensiini ja sisepõlemismootorite kasutamisest, et võidelda globaalse soojenemise ja kütusevarude lõppemisega.
Üks peamisi võimalikke tehnoloogiaid on kütuseelemendid, mis kasutavad vesinikgaasi kütusena. Eelisteks on vesiniku suur hulk Maal ning see, et vesiniku reageerimisel hapnikuga energia vabastamiseks tekib ainsa produktina vesi, mis on loodusele kahjutu. Siiani on aga probleemiks vesiniku komapaktne salvestamine.
Teadlased on palju pingutanud, et absorbeerida vesinikku metallipulbritesse, nii nimetatud metallihüdriididesse. Magneesium suudab siduda kuni 7,7 massiprotsenti vesinikku ja seda on laialdaselt uuritud, kuna raua ning nikli katalüsaatorina toimivate osakeste lisamisega on võimalik saavutada vesiniku kiire salvestamine ja vabastamine.
On oletatud, et katalüsaatorid toimivad süstikutena, mis transpordivad vesinikku materjalist välja. Arvutisimulatsioonide abil, mis loovad magneesiumist pildi kvantmehaanilisel tasemel, on Uppsala teadlastel koos kolleegidega õnnestunud näidata, kuidas vesiniku vabastamine atomaarsel tasemel toimib ning miks vaid väike kogus katalüsaatorit on vajalik.
Ahuja loodab, et tulemused aitavad arendada magneesiumi ja ka teiste kergmetallide hüdriidide kasutamist vesiniku salvestamiseks.
On selge, et tulevikuautot peavad loobuma bensiini ja sisepõlemismootorite kasutamisest, et võidelda globaalse soojenemise ja kütusevarude lõppemisega.
Üks peamisi võimalikke tehnoloogiaid on kütuseelemendid, mis kasutavad vesinikgaasi kütusena. Eelisteks on vesiniku suur hulk Maal ning see, et vesiniku reageerimisel hapnikuga energia vabastamiseks tekib ainsa produktina vesi, mis on loodusele kahjutu. Siiani on aga probleemiks vesiniku komapaktne salvestamine.
Teadlased on palju pingutanud, et absorbeerida vesinikku metallipulbritesse, nii nimetatud metallihüdriididesse. Magneesium suudab siduda kuni 7,7 massiprotsenti vesinikku ja seda on laialdaselt uuritud, kuna raua ning nikli katalüsaatorina toimivate osakeste lisamisega on võimalik saavutada vesiniku kiire salvestamine ja vabastamine.
On oletatud, et katalüsaatorid toimivad süstikutena, mis transpordivad vesinikku materjalist välja. Arvutisimulatsioonide abil, mis loovad magneesiumist pildi kvantmehaanilisel tasemel, on Uppsala teadlastel koos kolleegidega õnnestunud näidata, kuidas vesiniku vabastamine atomaarsel tasemel toimib ning miks vaid väike kogus katalüsaatorit on vajalik.
Ahuja loodab, et tulemused aitavad arendada magneesiumi ja ka teiste kergmetallide hüdriidide kasutamist vesiniku salvestamiseks.
http://www.physorg.com/news132833753.html
Vahendas: Kaarel Piip