Vesinik on puhtaim alternatiivkütus fossiilsetele küttevahenditele. Vesinikku on meie koduplaneedil peaaegu piiramatutes kogustes, mistõttu erinevalt naftast ei pea me pelgama tema otsasaamist. Samas on vesiniku tootmine, näiteks veest või teistest keemilistest ühenditest, üsnagi energiamahukas. Selle protsessi optimeerimiseks ongi hakatud tõsisemalt uurima vesiniku tootmist bakterite abiga.
Eelmisel nädalal toimunud Ameerika keemia seltsi kokkusaamisel Philadelphias tutvustas Amy Van Fossen Põhja-Carolina riiklikust ülikoolist oma tööd just selles valdkonnas. Tema peamiseks uurimisobjektiks on termofiilsetes (bakterite kes elavad soojadel temperatuuridel ~50-100 kraadi Celsiuse järgi) bakterites toimuvad mehhanismid, mis viivad vesiniku vabanemiseni bakteris. Põhiliselt toimuvad selle valdkonna uuringud lehma kõhus elavate bakterite uurimisel. Lehma bakterite üheks puuduseks on aga see, et neis tekkinud vesinik seotakse pea kohe vesinikku-tootvate bakteritega kooseksisteerivate bakterite metaaniks. Van Fossen uuris aga bakterit nimega Caldicellulosiruptor saccharolyticus,mis toodab puhast vesinikku. See bakter avastati Uus-Meremaa kuumaveeallikate juures ja ta on teadlastele eriti meelepärane, sest keemilised reaktsioonid toimuvad bakteris temperatuuril ~70·º C, mille juures on protsesse kergem analüüsida.
Caldicellulosiruptor saccharolyticus meeldib teadlastele ka selle pärast, et ta toodab vesinikku otse biomassist ning kui tema rakendamist hakati uurima juba 2004. aastal, siis 58% efektiivsusest mis tollal saavutati on praegu saavutatud efektiivsused kuni 90%. Amy Van Fossen suutis järjestada bakteri DNA ahela. See peaks võimaldas uurida, millised ensüümid on vastutavad vesiniku sünteesi eest. Selle abil peaks olema võimalik juba disainida ka veel efektiivsemaid baktereid, mis meie tuleviku tanklaid kütusega „täidaksid“.
Tiit Sepp,
LiveScience.com