Loodusele ilmselt kahjuliku mõju kõrval pakub Külma sõja aegsete tuumapommikatsetuste jääkkiirgus teadlastele täpse dateerimisvahendi.
Ehkki on kaheldav, kuidas 1950…60ndatel aastatel atmosfääri paisatud radioaktiivsed plahvatuste jäägid kõrgematele organismidele mõjuvad, võimaldab kõrgenenud radiatsioonifoon teadlastel mitmeid hiljutisi sündmusi täpselt dateerida. Teadaolevalt esmakordselt 1992 aastal kasutatud meetod sarnaneb arheoloogias rakendust leidva radioaktiivse süsiniku meetodiga. Viimane põhineb asjaolul, et elusatesse organismidesse satub ainevahetuse käigus teatav kogus süsinikku.
Maa atmosfääri tungiv kosmiline kiirgus muudab väikese osa lämmastikust süsiniku radioaktiivseks isotoobiks 14C, millest omakorda väike osa süsinikdioksiidi koostises taimedesse ja sealt loomade organismidesse jõuab. See protsess toimub pidevalt ja nii on ka looduslik 14C põhjustatud kiirgusfoon heas lähenduses konstantne, nagu ka süsinikdioksiidist otseselt või kaudselt sõltuvas eluslooduses. Organismi surmaga aga tema ainevahetus keskkonnaga katkeb ja käima läheb "kiirguskell" – pool surmahetkel rakkudes olevast 14C kogusest laguneb 5730 aastaga, pool allesjäänust järgmise 5730 aastaga jne. Kui tänapäeval mõõta mammuti kolju 14C põhjustatud kiirgust, saab välja arvutada, millal loom suri.
 |
| Atmosfääri kiirgusfooni ajaline käik Uus-Meremaal ja Austrias mõõdetult |
1963 aastal sõlmisid Nõukogude Liit, Suurbritannia ja USA tuumakatsetusi piirava lepingu, mille tulemusel hakkas samal aastal atmosfääri selleks ajaks kahekordistunud kiirgusfoon ligikaudu eksponentsiaalselt kahanema. See võimaldab seada vastavusse looduslikku normi ületava 14C koguse ja ajaskaala alguspunktiga 1963 aastal. Et aga lisandikogused on suured ja nende kadumine atmosfäärist praegu kiire, võimaldab looduse külma sõja eelset normaalfooni ületava kiirguse mõõtmine organismis täpselt dateerida hiljutisi surmajuhtumeid, nagu seda tehti Austrias 1992 aastal.
Hoopis nutikama rakenduse peale tuli Stockholmi Karolinska Instituudi rakubioloog Jonas Frisén. Kui eukarüoodi rakk jaguneb, satub välist päritolu süsinikku, sealhulgas 14C, uute rakkude kromosoomide koostisse ja seeläbi sisaldab DNA infot ka raku viimase jagunemise aja kohta. See võimaldas lahendada kaua lahtisena püsinud küsimuse neuronite ehk ajurakkude taastumisest. Nüüdseks on üpris hästi teada, et ajurakke inimese elu jooksul juurde ei teki. Lisaks on eelpool kirjeldatud meetodit kasutatud näiteks kvaliteetveinide tootmisaasta tõendamiseks ja salaküttidelt konfiskeeritud elevandivõhkade järgi loomade surmaaja määramiseks.
Allikas: Science 12 September 2008: Vol. 321. no. 5895, pp. 1434 – 1437
Toimetas Erik Randla