Kas olete imestanud, miks tugeva vihmaga auto tuuleklaasile liibuv veejuga väänleb, mitte ei voola rahulikult otseteed?
Kolme USA ülikooli teadlaste koostöö oli suunatud just niisugusele esmapilgul triviaalsele küsimusele. Katses
.jpg) |
| a) Ühtlane nire voolab otse b) Pulseeriv nire lookleb |
kasutasid nad erineval määral vett hülgavaid siledaid kaldpindu, millele ülaservast veenire juhiti. Ilmnes, et täiesti ühtlase voolu korral on ka juga sirge. Kui aga veevool veidigi pulseeris, hakkas nire plaadil väänlema.
Nähtuse teoreetilise käsitluse uudsus seisneb selles, et selgituses ei kasutata raskesti arvutatavat vedeliku- ja kaldpinna vahelist nurka ega teadmata päritoluga ebastabiilsusi. Looklemist põhjendatakse osalise tilgatekkega, mille tingib algse voolu ebaühtlus. Teoreetilises mudelis kajastab seda juhuslik müra. Niisugust lähenemist õigustab ka katse, milles ühtlase vooluga juga hakkas looklema, kui pinnale piserdati juhuslikult veepiisku. Lisaks viitab loogete keskmise kõrvalekalde (joonisel h(x)) statistiline analüüs, et siksakkidel puudub eelistatud vahekaugus üksteisest.
Ehkki töö on peamiselt huvist motiveeritud, arvavad autorid, et juhusliku müra asemele erinevad looduslikud jõud asendades võiks niisugune mudel kirjeldada ka näiteks jõesängide looklemist lauskmaal.
Allikas: Phys. Rev. Lett. 101, 114501 (2008)
Toimetas Erik Randla