Õnneliku juhuse läbi leiti ootamatult käituv taevakeha.
Oleme harjunud, et tähistaevas on muutumatu ja kui tähed vahel vilguvadki, tuleb see atmosfäärinähtustest. Astronoomid tunnevad siiski taevaseid objekte, mille omadused võivad inimesele tajutava aja jooksul muutuda. Kuid niisugused sündmused on harvad ja veel harvemini saadakse neile jälile. Ajakirja Nature viimases numbris kirjeldatakse ühte õnnelikku juhust, kui mitte ainult ei leitud kiiresti muutuvat objekti vaid see osutus ka seniste teadmistega seletamatuks.
10 juunil 2007 avastas NASA satelliidi Swift kiirguspurske tuvastaja (BAT, Burst Alert Telescope) tugeva gammakiirguse sähvatuse, vastav objekt sai nimeks SWIFT J195509.6+261406. Juhtumisi oli samasse
 |
| Meie kodugalaktikas tuvastatud muutlikud neutrontähed. Sinine täpp tähistab objekti SWIFT J195509.6+261406. Punane täpp all paremal tähistab SGR allikat meie naabergalaktikas, Suures Magellani pilves. |
piirkonda suunatud ka Kreeta saare Skinakase Observatooriumi 1.3 meetrine teleskoop, millega on ühendatud kiiresti muutuvate nähtuste jälgimiseks loodud fotopolarimeeter OPTIMA-Burst. Juba 421 sekundit pärast Swifti mõõdetud purset hakkas OPTIMA-Burst mõõtma sama objekti vilkumist nähtavas spektriosas. Kui varem tunti erinevaid muutlikke gammakiirguse allikaid, siis sama objekti vilkumist nähtavas valguses pole enne registreeritud. Optiline muutlikkus oli suurim 11. juunil ja märgatav veel päev hiljemgi. Kiirguse ajalise käigu analüüs näitas, et kiireimad muutused toimusid karakteristliku ajaga u. 0.3-0.4 sekundit. Asjaolu, et allika kogukiirgus nii kiiresti muutub seab tema mõõtmetele ülempiiri. Kuna mingisugune info ei või looduse piirkiirusest c kiiremini levida, saavad ka valgussähvatust põhjustavad protsessid tähe sisemuses levida piiratud kiirusega. Kui kogu tähe kiirgus muutub märgatavalt 0.3-0.4 sekundi jooksul, saab tema läbimõõt olla mitte suurem kui umbes kümnendik Päikese raadiusest. Erinevate sõltumatute meetoditega on allika kauguseks määratud umbes 16 000 valgusaastat ja seega paikneb ta meie kodugalaktikas, nagu enamik seni leitud muutlikke neutrontähti. Veel hiljuti eristati nende seas kahte eraldiseisvat tüüpi: SGR (Soft Gamma-ray Repeater) ehk pehme gammakiirguse korduvpursete allikad ja AXP (anomalous X-ray pulsar) ehk anomaalsed gammapulsarid. 1992 aastal loodud teooria võimaldab neid vaadelda väga tugeva magnetväljaga pöörlevate neutrontähtede, magnetaride, erinevate alaliikidena. Siinkirjeldatud vaatlus võib tähistada senitundmatut etappi magnetaride arengus, nende viimast hingetõmmet enne lahkumist neutrontähtede manalasse, saamist tuhmiks isoleeritud neutrontäheks (DIN, Dim Isolated Neutron Star). Niisugust protsessi kirjeldavat füüsikateooriat praegu ei ole.
Allikad:
1. Nature 455, 477-478 (25 September 2008) News and views: Astrophysics: How fast can you blink?
2. Nature 455, 506-509 (25 September 2008) Letter: Flares from a candidate Galactic magnetar suggest a missing link to dim isolated neutron stars
3. Nature 455, 503-505 (25 September 2008) Letter: Very fast optical flaring from a possible new Galactic magnetar
Toimetas Erik Randla