Euroopa Lõunaobservatoorium avaldas ülesvõtte kaugeimast Maalt vaadeldud alast süvakosmoses. Tšiilis asuva Väga Suure Teleskoobiga (VLT, Very Large Telescope) ühendatud spektrograafi VIMOS abil nähtava ja ultraviolettkiirguse piiril tehtud pildi jäädvustamiseks kulus 40 tundi; hiljem ühildati see teistel lainepikkustel jäädvustatud kaadritega samast taevaalast.
Universumi isotroopsus on loomulikuks lähtekohaks vaatluste üldistamisel – selle kohaselt ei erine ilmaruum laias laastus olenevalt vaatesuunast. Niisugune eeldus järeldub Koperniku printsiibist, mille kohaselt inimkond ei paikne maailmas mingis erilises ja teistest erinevas kohas. Kui elu oleks arenenud mõnes teises galaktikas kusagil mujal,
 |
| Pilt: ESO |
paistaks ümbritsev ilmaruum üldjoontes sarnaselt. Nimega CDF-S tuntakse ühte kahest enimuuritud alast taevalaotusel ja seda kujutab ka siinne pilt. Nende paikade valik pole juhuslik – kui kauged objektid jagunevad vaatamissuundade vahel keskeltläbi ühtlaselt, siis Päikesesüsteemis leidub tolmurikkaid piirkondi ja Linnutee tasandis segaks vaatlusi teele jäävad kodugalaktika tähed. CDF-S on üks niisugustest puudustest vaba ala. Siin toodud pildil paistavad galaktikad niisugustena, nagu nad olid kõigest 2 miljardit aastat pärast universumi teket, st. valgus on nendelt meieni levinud üle 10 miljardi aasta. Niisuguste noorte galaktikate uurimine aitab mõista galaktikate tekkemehhanisme ja arengut.
Täismõõdus pildi saab alla laadida ESO kodulehelt – link.
Allikas:
European South Observatory: A Pool of Distant Galaxies – the deepest ultraviolet image of the Universe yet
Toimetas Erik Randla