Teadlased ei tea tänini kindlalt, kas Kuul on olnud vedel tuum ja selle tekitatud globaalne magnetväli. Nüüd on avaldatud ühe 1972 Apollo 17 missiooni käigus Maale toodud kivimiproovi analüüs, mis räägib metalse tuuma olemasolu poolt.
Mõned kivimid tajuvad välist magnetvälja sarnaselt sellele, kuidas infot kõvakettale salvestatakse. Pisikesed magnetilised domeenid käituvad välise välja olemasolu korral nagu kompassinõelad ja joonduvad ühes suunas. Kõvakettalt info lugemiseks tuleb mõõta domeenide magnetvälju ja sarnaselt saab teavet ammutada ka iidsetest kivimitest. Kui uuritav proov ei ole üle elanud tugevaid põrutusi, kannab tema magnetiline struktuur infot välise magnetvälja kohta ajal mil kivim tahkeks muutus. Radioaktiivse argooni meetodil tehti kindlaks, et umbes 5-sentimeetrilise läbimõõduga kivitükk pärineb 4.2-4.3 miljardi aasta tagusest ajast. Seda kinnitavad ka teiste meetoditega määratud vanused. Ka ei esine proovis märke, mis viitaksid hilisematele tugevatele põrutustele. Teisalt esineb selles kolme liiki magnetdomeene, mis viitavad erinevatele välise magnetvälja allikatele. Enim huvi pakuvad need, mille uurimine kinnitab, et kõige tõenäolisemalt on nad tekkinud Kuu sisemise magnetvälja tõttu. Ka selle magnetvälja tugevuse hinnang kivimiproovist langeb hästi kokku varasemate mudelite ennustustega, mis määravad Kuu magnetiliseks induktsiooniks ajal, mil tal võis vedel tuum olla, umbes 1 mikrotesla.
Allikad:
1. Science 16 January 2009: Early Lunar Magnetism
2. Geochronology and Thermochronology by the 40Ar/39Ar Method (Oxford University Press US, 1999)
Toimetas Erik Randla