Hugo Treffneri Gümnaasiumi abiturient Riinu Ots võitis USA-s peetud noorte teadusmessil (ISEF) oma uurimistööga teise preemia keskkonnateaduste kategoorias, mis on seni parim tulemus Eesti õpilase teadustööle. Lisaks sai ta Hiina Teaduse ja Tehnoloogia Assotsiatsiooni eripreemia, milleks on tasuta osalemine juulis toimuval Hiina noorte teaduskonkursil.
Reno linnas Nevadas peetud konkursil, mis kujutab endast sisuliselt USA õpilastööde võistluse lahtist lõppvooru, osales umbes 1500 õpilast 1200 tööga (osa neist grupitööd) 51 riigist. Tööd konkureerisid 17 kategoorias. Keskonnateadustes (environmental science) osales 71 tööd, välja anti üks esimene, kolm teist ning mõned kolmandad ja neljandad preemiad.
Kuigi töö konkureeris oma praktilise väljundi tõttu keskkonnateaduste kategoorias, on sisuliselt tegemist füüsikalise probleemiga. Eestikeelne töö, millega Riinu võitis esimese preemia Eesti õpilastööde konkursil, on pealkirjastatud “Suitsujoa termilise tõusu mõju õhusaaste leviku arvutusele põlevkivielektrijaamade näitel”. Renos vastavalt võistluse reeglistikule stendiettekandana esitatud töö sai nime “Implementation of thermal plume rise in SILAM atmospheric dispersion model” – rõhutamaks rahvusvaheliselt tuntud välisõhu kvaliteedi mudeli SILAM arendamist ning arvestades, et väljaspool Eestit on põlevkivi kui kütus peaaegu tundmatu.
SILAM on Soome Meteoroloogiainstituudis koostöös Tartu Ülikooliga arendatav mudel, mis on mõeldud ennustamaks saasteainete kontsentratsioone õhus, kui on teada saasteallikate asukohad ja tugevused ning ilmaprognoos meteoroloogilisest mudelist. SILAM-i jooksvad prognoosid Euroopa jaoks üldse ja Soome ning Baltimaade kohta eraldi on saadaval http://silam.fmi.fi. Riinu selgitas oma töös, kuivõrd mõjutab suurtest elektrijaama- või tehasekorstnatest väljuva kuuma suitsujoa tõusu arvessevõtmine selle leviku arvutust atmosfääris. Mudeleksperiment viidi läbi Narva elektrijaamade realistlike heitkoguste ning korstna parameetritega ja 2002. aasta sügistalve meteoroloogiliste andmetega – sel ajal tehti seal lendtuha sadenemismõõtmised lumele, millega sai arvutustulemusi võrrelda. Siiani ei ole SILAM-is joa tõusu efekti arvesse võetud, sest rakendused on piirdunud suurte aladega ja vastavalt jämeda võrgusammuga (10 km ja rohkem), mille puhul õhumassi vertikaalne segunemine on piisav, et peaaegu nullida esialgse joa kõrguse mõju arvutustulemustele. Võrgusammu tihendades (selles töös 5 km) on vaja see efekt arvesse võtta. Riinu tegi oma töös selle arvutuse väljaspool SILAM-i koodi, kuid reaalsete meteoroloogiliste andmete aluse, misjärel “söötis” väljaarvutatud tõusukõrgused mudelisse sisendfaili kaudu. Tal tuli teha palju tehnilist tööd SILAM-i sisend- ja väljundandmetega, mis suurel määral sarnaneb programmikoodi kirjutamisele. Testitud arvutusalgoritm on edaspidi kavas viia SILAM-i koodi.
Uurimustöö läbiviimisele aitasid “tehnilise abiga” kaasa SILAM-i töörühma üldjuht, Soome Meteoroloogia Instituudi vanemteadur ja TÜ Füüsika Instituudi erakorraline vanemteadur Mikhail Sofiev ning Tartust Helsingi Ülikooli doktoriõppesse siirdunud Marje Prank. Riinu töö tulemuste ajel tehti mõnigi oluline täiendus mudeli koodi. Mudelite arenduse seeme pandi aga Tartus kasvama umbes 20 aasta tagasi, mil prof. Rein Rõõm avas Eesti jaoks uue uurimissuuna – atmosfääri dünaamika numbrilise modelleerimise.
Taolisi tulemusi tuleks rohkem, kui teadlased tegeleksid enam kooliõpilaste individuaalse juhendamisega – mitte töö kõrvalt vaid neid oma töösse pühendades. Niisugune vastastikku kasulik koostöö toimis päris hästi Õpilaste Teadusikus Ühingus kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses. Praegu on kahjuks tegevteadlasi juhendajate hulgas vähe. Aga üldhariduskoolist alustamine on kõige kindlam tee noore inimese pühendamiseks teadusesse. Olümpiaadid ja viktoriinid on kahtlemata hea mälu ja teadmiste pagasi treening, kuid nad ei anna oskust teaduslikult mõelda, probleeme ja hüpoteese püstitada.
Eesti õpilasteaduse kiituseks tuleb öelda, et käesoleval kümnendil, mil oleme osalenud rahvusvahelistel konkurssidel, on peaaegu kõigil aastatel saadud ka mõni auhind. ISEF-il, kus auhindu, arvestades ka väikeste eripreemiatega, jagub umbes pooltele osavõtjatele, ei ole senisest kolmest korrast ühelgi Eesti esindaja tulnud tagasi tühjade kätega. Muidugi ei ole kaugemaks eesmärgiks mitte võistlustulemused, vaid võimekate noorte inimeste toomine teadusesse, kelle ajupotentsiaal võibolla mõnes teises eluvaldkonnas nii head kasutamist ei leiaks.
Marko Kaasik
TÜ Füüsika Instituudi vanemteadur,
Riinu Otsa võistlustöö juhendaja
Leave a Reply