Villu Päärt
Ajalehest Universitas Tartuensis.
Nagu merisiga – ei meri ega ka siga. Nii iseloomustas Tiina Kangro teadusajakirjandust. Kangro juhtis selle kuu algul Tallinnas sihtasutus Archimedese korraldatud teadusmeedia konverentsi «Teadus: tumm või tummine», mille põhiküsimuseks oli, miks teadusteemad meediasse ei jõua.
Teadusajakirjandus on Eestis ju olemas. On umbes kümmekond ajakirjanikku, kes teadusteemadel kirjutavad. Lisaks veel mõned, kes teevad seda ühena oma paljudest ülesannetest. Kõigis ajalehtedes on kord nädalas teadusleheküljed või rubriik. Vikerraadio räägib hommikul teadusest, ETVs on Bionina. Internetiajakirjandus on teadusteemad üles leidnud, pannes need vahel küll rubriiki «Kurioosum». Mullu alustas Eestis ilmumist ajakiri Tarkade Klubi, mis püüab teadust populaarselt, loetavalt ja atraktiivses vormis kohale tuua. Aasta on töötanud igapäevane teadusuudiste portaal Novaator – Tartu Ülikooli ja Äripäeva koostöös.
Kuid Eestis on teadus meedias endiselt midagi marginaalset, raskesti arusaadavat ja tõlkimatut.
Heitkem pilt piiri taha. Briti kvaliteetpäevalehtedes on teadusteemad igapäevased, tihti on teadusega seotud uudis päeva esiuudiseks.
Olgu, Eesti on väiksem riik ja brittidega samas mahus sammu pidada Eesti teadlased ilmselt ei jaksa. Aga tihti jääb siinsele lugejale sootuks teadmata, et mõne olulise rahvusvahelise teadusavastuse autoritena, küll võib-olla kaheksanda-üheksandana, aga siiski, on kirjas ka eesti nimed.
Kuidas luua Tartu Ülikoolis süsteem, et info olulistest teaduspublikatsioonidest jõuaks ka nendeni, kelle ülesandeks on sõnumeid ülikoolis toimuvast avalikkuse ette viia?
TÜ doktoritööde tutvustused on endiselt arusaadavad vaid sama eriala teadlastele, aga meedik ei mõista materjaliteadlast ega füüsik geneetikut. Soomes kaasneb doktorikraadi kaitsmisega kohustus kirjutada oma tööst arusaadavas keeles kokkuvõte, mida ilma tõlgi abita on võimeline lugema iga keskmine inimene. Need tekstid on nii selged, et sobivad ajalehes avaldamiseks.
Miks soomlased vaevuvad? Aga Soomes nagu Eestiski tehakse teadust peaasjalikult maksumaksja raha eest ning nad ei unusta, et maksumaksja tahab teada, mida tema raha eest on tehtud.
Eestis tuleb ajakirjanikul ja tulevasel doktoril tükk aega koos vaeva näha, et segane tutvustustekst ajalehele sobilikuks looks tõlkida. Aga kui juba tutvustustekst on nii hirmuäratavalt erialakeeles (kas üldse eesti keeles?), siis sinna see tulevane teaduste doktor koos oma tööga meedia jaoks kahjuks jääbki.
Kui Tartus jõutaks sama kaugele kui Soome ülikoolides, oleks see suur samm edasi, et teadus poleks tumm. Rõõm oleks ju kahepoolne: maksumaksja saaks teada, mida tema raha eest on tehtud ja teadus muutuks inimesele lähedasemaks.
Leave a Reply