Tartu Ülikoolis toimus 22.jaanuaril ettevõtjatele suunatud avatud uste päev, mille peaeesmärgiks oli laiema kontakti tekitamine kahe moodsas maailmas lahutamatu osapoole – ettevõtluse ning teaduse vahel. See omakorda võiks luua kasvulava uute innovaatiliste toodete leiutamiseks, mis elavdaks seeläbi Eesti majandust ning tõstaks selle konkurentsivõimelisust ka laiemas maailmas.
Sõnu „innovatsioon“ ja „läbilöögivõime“ on viimasel ajal kasutatud massiliselt, ent uhkete loosungite all tegutsemine ei ole olnud siiski nii viljakas, kui see reaalsuses olla võiks. Otsene side teaduse ja ettevõtluse vahel on Eestis endiselt kidur, kuid avatud uste päev näitas õrna lootuskiirt olukorra paranemisest. Huvilisi käis suhteliselt palju, näiteks TÜ Füüsika Instituudis üle kuuekümne.
Eelmise aasta detsembris ilmus aga Ameerika Füüsikaühingu uudiskirjas Philip J. Wyatti arvamusartikkel pealkirjaga „Teaduse ja tööstuse sidemed on eluliselt tähtsad,“ mis maalis pildi sarnasest olukorrast ka Atlandi teisel kaldal. Sealne probleemipüstitus võib tunduda naeruväärne – on ju USA olnud maailmas enamuse viimasest sajandist üheks võimsaimaks kõrgtehnoloogilise arendustöö mootoriks?
Järgnevalt on toodud mõningad Philip J. Wyatti artikli väljavõtted
-
Ameerika tööstuses töötavate füüsikute kuldaeg kestis teise maailmasõja lõpust kuni kaheksakümnendate alguseni. Manhattani projekt ning sealt edasi liikudes Ameerika kosmoseprogramm pakkusid rakendust igale saadaval olevale füüsikule. Füüsikud asutasid ka paljusid erafirmasid, ülikoolid laiendasid vastavaid erialasid õpetavaid osakondi, riigi tehnoloogiatase kasvas kiiresti ning sellega koos tööjõudlus ja elatustase.
-
USA ülikoolid annavad parimat füüsikaharidust maailmas ning sellel on baseerunud tööstuse areng ning kaitsevõime kasv. Kahjuks on füüsikute osatähtsus Ameerika majanduses marginaliseerumas.
-
Autor toob ühe probleemina esile seda, et USA tööstus on viimastel aastatel hakanud oma teadusmahukat arendustööd tegema välisriikides (outsourcing, toim.), sest koos arendustööga jääb välismaale ka arendusel põhinev tööstus. Näideteks toob ta Inteli protsessorite väljatöötamise Iisrealis, millele järgnes Inteli 4 miljardiline investeering neid protsessoreid tootva tehase ehitamiseks kui ka seda, et viimaste aastate (taand)arengu tulemusena ei ole USA-s firmat, mis suudaks valmistada kommerts-tuumareaktoreid.
-
Ameerika Füüsikaühingu statistika kohaselt jätkab ligi 70% USA-s kraadi kaitsnud füüsikutest tähtajalistel järeldoktorantuuri kohtadel (nendest 75% akadeemilises sfääris), kus on lootus püsiva ametikohta leidmiseks väike. Lisaks pole 60% USA ülikoolides kraadi kaitsvatest inimestest USA kodanikud, kes on vastavalt kehtivatele seadustele kohustatud pärast õpingute lõppu kodumaale naasma. Seetähendab muuhulgas ka seda, et füüsiku elukutse on võrreldes kuuekümnendatega drastiliselt langenud.
- Autor leiab, et USA-s on ilmnenud füüsikute ja tööstuse vahel sügav lõhe. Mitte üheski USA suurimates tootmisettevõtetes ei ole direktorite hulgas füüsikut ning neid on vähe ka kõrgema taseme juhtide hulgas. Üllatuslikult on see nii ka keeruka tehnoloogilise tootmisega tegelevates ettevõtetes. Autorile on jäänud mulje, et füüsikuid peetakse liiga … teistsugusteks.
Seejuures pakub artikkel ka mitmeid soovitusi, kuidas olukorda paremaks muuta. FYYSIKA.EE küsib, et kui juba USA-s on puutepunkt ettevõtluse ja füüsika vahel habras, siis kas on Eestis võimalik saavutada oluliselt paremat tulemust?
Hiljuti külastas haridusportaali messi üks täiesti ontlik ettevõtja ning kurtis et Eesti teadlastest ning inseneridest ei ole praktiliste probleemide lahendamisel mitte mingisugust kasu. Ehk siis selle torujupi, mis vajas korralikuks toimimiseks eelpingestust, pidi ta lõpuks ikka ise, maamehe kombel üles joonistama ja ära tellima. Tuleb nõustuda – me küll räägime, et ettevõtjad võiksid ja teadlased võiksid, aga kui tuleb keegi ühe väga konkreetse probleemiga, siis saab paraku selgeks, et rõhuva enamikuga sellistest küsimustest ei oska ega jaksa me Eestis midagi peale hakata.
Loos mainitud ettevõtja kurtis, et ka Eesti inseneribürood ei saa mittestandardsete probleemidega hakkama. Ning kuna absoluutne enamus reaalse elu olukordadest on mittestandardsed, siis …
Kas ei ole mitte nii, et efektiivselt saab toimida vaid süsteem, kus Eesti kaudu saab pöörduda terve maailma teadlaste ja insenerkonna poole ning Eesti ise on selle maailma üks osa?
Philip J Wyatti artikli täispikkuses originaali vaata:
Leave a Reply