Kõigepealt, kui Fermi poolt vaadeldavaid mullistruktuure saab tõepoolest seletada sellega, et galaktika keskel asuv musta auk perioodiliselt tähti õgib, siis kuidas saaks seda teooriat kinnitada? Kas üksikute lööklainete avastamisest piisaks ning kui suur on üleüldse tõenäosus nende poolt põhjustatavaid efekte märgata?
Meie selgituse kohaselt on praegu vaadeldavad mullid miljon aastat tagasi toimunud energeetiliste sündmuste kaudne tagajärg. Seega on mõistetav, et originaalprotsess, mille käigus energia juba esimesel juhul vabanes, jääb kättesaamatuks. Siiski on meil võimalus vaadelda nende protsesside tagajärgi ning kasuaalsest allapooole töötada. Me töötame praegu selles suunas ja loodame töörühmaga aastalõpuks leida sekundaarsed efektid, mida kaasaegsete teleskoopidega vaadelda oleks võimalik.
Algse protsessi käigus vabanenud energia pidi olema tohutu. Teie enda hinnangu kohaselt ligikaudu kahe suurusjärgu võrra suurem, kui näiteks supernoovaplahvatuste käigus vabanev. Omatigi on just aktiivses tähesünniregioonis toimunud sagedasi plahvatusi tänapäeval vaadeldavate struktuuride tekkepõhjusena nähtud. Kui erinevad need protsessid on?
Energiat vabastab kahe nähtuse puhul täiesti erinevad protsessid. Esimesel juhul plahvatab täht selle sisemuses või pinnal toimuvate tuumareaktsioonide tagajärjel. Seejuures konserveeritakse arvestatav osa tähe koguenergiast tekkivas neutrontähes või mustas augus.
Teise stsenaariumi kohaselt rebitakse täht supermassiivse musta augu äärmuslike gravitatsioonijõudude poolt otseses mõttes ribadeks. Minu Iisraeli kolleegi Dr. Ayal’i tehtud numbriliste arvutuste kohaselt püütakse musta augu poolt kinni umbes pool täheainest, mis satub sündmuste horisondist sissepoole. Pool paisatakse aga valguselähedastel kiirustel ilmaruumi. Meie teooria kohaselt tõstavad just sellised nähtused galaktikakeskmes leiduva tolmu ning gaasi temperatuuri, mis viib lõppkokkuvõttes sünkrotonikiirguse ning pöörd-Comptoni efektini.
Üks mudeli parimatest külgedest on, et kuigi gaasi paigutus galaktikahalos on ebaühtlane, on moodustunud struktuurid võrdlemisi sümmeetrilised, samuti on uurimuses antud kvalitatiivsed hinnangud nende tegeliku ulatusega heas vastavuses. Kas midagi sellist saaks üldse tekkida, kui tähtedevahelise aine tihedus oleks mõneti teistsugune?
Üldisel juhul mitte. On mõneti õige võrrelda tekkinud mullistruktuure kui hiiglasliku vesinikpommiplahvatuse tagajärgedega. Viimase korral saab paiskuda lööklaine ainult maapinnaga ristuvas suunas, kuna atmosfääri tihedus on kordades väiksem kui maapinna oma. Meie mudeli puhul tuleb vastavad mõisted asendada lihtsalt tähtedevahelisehalo tihedusega.
Leave a Reply