Tahaksin lisada füüsikust teadlase mõtteid 16. mai UT-s ilmunud Villu Päärti arvamusloos «Kui tumm avaks suu» teemadel. Viidatud artiklist loeme: «Eestis on teadus meedias endiselt midagi marginaalset, raskesti arusaadavat ja tõlkimatut».
 |
Võiksime ka küsida, mis on üldse teaduskommunikatsiooni eesmärk? Pakkuda lugejale meelelahutust, huvitavaid nupukesi? Anda maksumaksjale aru? Tekitada noortes huvi? Kujundada inimeste maailmapilti? Eks kõike seda, inimestel peaks olema võimalus teada saada, mis toimub. Aga kuidas? Missuguste meetoditega?
Ajakirjaniku seisukohalt on vastus lihtne – vaja on teadusuudiseid, piisavalt lihtsustatult esitatud raporteid olulistest läbimurretest. Aga ajakirjanik näeb, et enamik saadaolevast infost on arusaamatu. Väga keeruline on teemat valida, väga keeruline on aru saada.
Aga kuidas teha erialakeeles kirja pandud mõte arusaadavaks? On vaja lihtsustada. Lähtuda tuleb lugejate keskmisest kompetentsusest. Me saame kasutada mõisteid, nagu tuul, päike, õhupall ja mudeleid, nagu õun kukub, tuul vilistab, klaas paistab läbi. Kõrvale jäävad kõik detailid ja erialane terminoloogia.
Käiku lähevad analoogiad, nagu «head pilti metsaserval seisvast majakest on tore vaadata, palju detaile, ilu matab hinge». Kui hakkame sellel pildil lahutust vähendama, suurendades vastavalt ühe piksli mõõtmeid, siis esmalt kaovad lehed, siis puud, siis maja, järele jääb kaks punkti, taevas ja maa, üks sinine, teine määrdunud roheline.
Vist on nii, et ühes keskmises teadusuudises on teadust järel sellise kahe punkti jagu. Kusjuures parema uudisväärtuse saavutamiseks värvime ühe neist ilusamaks, näiteks oranžiks. Saame teadustulemuse utreeritud, ülipretensioonika, avalikkusele suunatud formuleeringu.
Sellest kujundist võib ka järeldada, et kui teadlane tegeleb näiteks pikki aastaid majakese kanalisatsiooni ehitamisega, siis tema töö populaarteaduslik kirjeldus on ühesugune nüüd ja ka kümne aasta pärast. Raske on selles uudisväärtust leida – muidugi võime oma lihtsustuses veel mõne värvi välja vahetada.
Teadlane ühel pool, ajakirjanik ja avalikkus teisel pool. Kes peaks tegema kõik hädavajalikud lihtsustused? Eks ikka see, kel on olemas pädevus, et teemast aru saada ehk teadlane. Olen kindlalt seda meelt, et parim teadusajakirjanik on mingis lähedases valdkonnas doktorikraadi omav hea suhtlus- ja keeleoskusega inimene. Pigem ajakirjandushuviline (endine) teadlane, kui teadushuviline ajakirjanik. Ilma sisulise pädevuseta on teadusajakirjanik pime ning tema saatus on veebist, ajakirjast Nature vms allikatest talle arusaadavaks sõnastatud materjalide tõlkimine eesti keelde. Ja mis ehk isegi olulisem – ta ei oska esitada teadlasele «õigeid» küsimusi.
Selliseid inimesi on raske leida ja veel raskem motiveerida. Eesti on väike riik.
Ühtlasi annan kõigile asjast huvitatutele teada, et füüsika instituudis hakatakse edaspidises kõigilt doktorantidelt nõudma keskmisele gümnasistile suunatud kokkuvõtet oma töö tulemusest.
Leave a Reply