Grafeen, mis on ühe aatomkihi paksune grafiitne süsinik, omab potentsiaali muutmaks olmeelektroonikat kiiremaks ja väiksemaks. Materjali suuremahuline tootmine on keeruline, tarbijate nõudlus väiksemate ja kiiremate elektroonikakomponentide järele on aga üha kasvamas.
Isejoondunud grafeenitransistoride maatriks
UCLA (University of California, Los Angeles) teadlased avaldasid 2010. aasta septembris, et on varasemad takistused ületanud ja suudavad grafeentransistore toota kiiremini kui varem. Uued transistorid kasutasid isejoonduva paisuna (loe transistoride kohta siit – tõlkija märkus) nanojuhet. Keerukusi valmistas suuremate kiipide valmistamine. Nüüd on aga UCLA teatanud, et on kiirete grafeentransistoride ja nendest koosnevate skeemide valmistamiseks arendanud uue viisi.
Töörühm kasutas nanojuhtmetest paisude paigutamiseks suurepinnalisele aurufaassadestatud (CVD) grafeenile dielektroforeesi konstrueerimismetoodikat (loe täpsemalt siit). Vastandatuna grafeenihelveste mehaanilisele koorimisele võimaldab uus tehnoloogia transistoriridade senisest tõhusamat tootmist. Kasvatamine toimub klaasalusele, mis vähendab parasiitseid elektrisignaalide viivitusi ja võimaldab valmistada enam kui 50 Ghz töösagedusega transistore. Tavaliselt on kõrgsageduslikke grafeentransistore tehtud ränile või poolisoleeriva ränikarbiidi pinnale, mis aga lekitavad elektrilaengut ja alandavad töösageduse 10 Ghz-le.
Täiendava sammuna kasutas UCLA töörühm transistore raadioskeemide koostamiseks, mille töösagedus on enam kui 10 Ghz. See on suur edusamm võrreldes varasema 20 Mhz-ga.
Hiljuti eelretsenseeritavas ajakirjas Nano Letters avaldatud uurimus esitab uue ratsionaalse viisi kõrgsageduslike isejoonduvate enam kui 50 Ghz töösagedusega grafeentransistoride ja nendel põhinevate vooluallikate valmistamiseks.
Kiired transistorid tähendavad edasiminekut raadiosageduslikele tehnoloogiatele, näiteks mobiiltelefonidele, raadiotele ja arvutitele. Kasutusalad ei ole piiratud – juhtmevaba andmeside, radar- ja pildihõivetehnoloogia on vähesed paljudest kasu saavatest rakendustest.
Allikas: PhysOrg
Leave a Reply