Siiani on tuuleenergia tootmisel domineerinud horisontaalse teljega tuulegeneraatorid. Nende suurust saab seadistada nii, et need ulatuksid kõrgele õhku, kus tuul puhub kiiremini ning toodab ühe generaatori kohta palju energiat (isegi 10 megavatise võimsusega tuulegeneraator ei ole enam kauges tulevikus), kuid Caltechi teadlaste sõnul võivad paremaks valikuks osutuda hoopiski vertikaalteljelised tuulegeneraatorid .
Hiljutises generaatorite asukohtate ja võimsuste kohta tehtud uurimuses leiti, et kuna vertikaalteljelisi generaatoreid saab paigaldada üksteisele lähemale, siis saab tänu nendele toota ruutmeetri kohta üle kümne korra rohkem energiat kui horisontaalteljeliste tuulegeneraatoritega, kirjutab Ecogeek.org.
Mitmetes katsetes, kus vertikaalteljelised generaatorid asetati kuuel erineval moel, leiti, et kui asetada generaatorid nii, et nende vaheline vahemaa võrdub turbiini nelja diameetriga, siis kaob turbiinide vahel ära igasugune aerodünaamiline interferentsi. Horisontaalteljeliste tuulegeneraatorite vahele peab jääma vähemalt 20 diameetri suurune vahemaa, et aerodünaamilist interferentsi kaotada – see tähendab seda, et iga generaatori vahel peab olema vähemalt miil tühja maad. Kuus vertikaalteljelist generaatorit tootsid 21 kuni 47 vatti ruutmeetri kohta, samas kui võrreldav horistontaalteljeliste turbiinide kogum toodab kõigest kaks kuni kolm vatti ruutmeetri kohta.
Samuti leiti uurimuses, et kui üksteise kõrval asuvad vertikaalteljelised tuulegeneraatorid pöörlesid vastassuunas, siis pöörlesid need kiiremini, sest vastasuunalised pöörded vähendasid iga turbiini hõõrdejõudu, suurendades nende efektiivsust veelgi.
Et vertikaalteljelisi tuulegeneraatoreid veelgi kiita, siis tuleks mainida, et need on ka odavamad, väiksemad ja vähem silmatükkivad, tänu millele neid saab paigaldada paljudesse kohtadesse, kus horistontaalteljeliste turbiinide paigaldamine on võimatud.
Teadusartiklid on saadaval Caltechi kodulehel.
Mulle on sama sisuga artikkel juba mitme aasta eest silma jäänud – kahjuks ei pannud sellel järjehoidjat. Üks lisaeelis on vertikaalsel teljel veel – generaatorit ei pea kõrge posti otsa upitama, mistõttu selle hooldamine/paigaldamine on lihtsam ja ka post ei pea nii suur olema.
Veel: olen ammu imestanud, MIKS siis need vertikaalsed ei ole nii populaarseks muutnud, et neist rohkem juttu oleks. Kas tõesti on nende tootmise masinavärgi inertsus nii suur, et teistsugused variandid on välistatud?
Meenus veel üks eelis: traditsioonilisel tuulikul on muutuva profiiliga labad, mille tootmine on keeruline. Vertikaalse teljega tuuliku labad on kogu ulatuses ühesuguse profiiliga.
Ilmselt hakati vertikaalteljelisi lihtsalt enne tootma, mistõttu kõik tehased on sellele orienteeritud ning ümberorienteerumine nõuab aega ja raha.
S.
Arvamusi on muidugi ka vastupidiseid:
http://www.motherearthnews.com/Renewable-Energy/2008-02-01/Wind-Power-Horizontal-and-Vertical-Axis-Wind-Turbines.aspx
Elektritarbija ei osta elektrit mitte selle järgi, mitmelt ruutmeetrilt energia on saadud, vaid mitu raha temalt kWh eest küsitakse. Ehk kui nende vertikaalsetega on odavam, siis tuld!
Kaldun arvama, et ei ole odavam, küllap neid katsetajaid praeguse taastuvenergia buumi tõttu on küll ja veel, aga seni ei tasu ära…
Artiklis räägitakse võimalusest saada rohkem energiat sama pargi pindalalt – kui tuulepargi omanik peaks maksma kogu pargi pindalalt miskit maksu, siis hakkaks ilmselt asi ilmet võtma, aga ka toodetud energia hind oleks siis kõvasti kallim.
Pigem on kummaline see, et kaasaegsed suured tuulikud on peamiselt kolmelabalised (rusikareegel – mida kiirem pöörlemine, seda vähem labasid)- pöörlevad nad ju suhteliselt aeglaselt ja vahepeal puhub kahe laba vahelt hulk tuult niisama. Pealegi – pikkade labade tootmine on keerukas ja kallis. Huvitav, et pole optimaalsem teha näiteks neljalabalisi…?