Isegi, kui selle mass on tunduvalt suurem, leidub ikkagi teooriaid, mis seda selgitada suudaksid. Lihtsalt me pistame standardmudelisse veidi keerukama Higgs’i versiooni. On tunduvalt tõenäolisem, et satume olukorda, kus meil võistleb sama Higgs’i nimel mitu teooriat. Meie poolt vaadeldav on mitmete ennustustega kooskõlas. Ma mainisin juba supersümmeetriat – seal on vähemalt viis erinevat Higgs’i osakest, mille massid peaksid olema kooskõlas ükskõik millega, mida me registreerime.
STSENAARIUM C: Vaadeldud anomaalia oli statistiline viga.
See oleks ausalt öeldes kõige huvitavam tulemus üleüldse! See tähendaks, et kui standardmudel ikkagi paika peab, on Higgs tunduvalt teistsugusem, kui me seda praegu ette kujutame. Samas on ikkagi mingi kindel piir, kui raske Higgs olla saab – umbes-täpselt 850 GeV. (Variant IV). LHC suudab põhimõtteliselt ka nii kõrge energiaga regiooni edukalt uurida. See tähendaks veel suurema andmetehulga läbi kammimist. See omakorda tähendaks veel paari aastat, mida me kulutaksime Higgs’i otsimisele kohtadest, kus me ei oodanud seda leida. LHC suudab seda teha.
STSENAARIUM D: Higgs’i ei leitagi.
Selle mitte leidmise mõju oleks tohutu. See tähendaks, et standardmudel on täielikult vale. Standardmudel suudaks küll meie eksperimentide tulemusi ka edaspidi suurepäraselt seletada, aga see oleks pigem õnnelik juhus, kui loogikal põhinev teooria, mis põhineb meie sügavamail katsel universumit kõige algsemal tasandil mõista. Ma arvan, et sellel hetkel oleks absoluutselt kõik ilma mingi toetuspunktita. Ja sellepärast enamikele füüsikutele selline variant meeldikski. Me teame, et standardmudel ei saa olla kõik, millel kõik ülejäänu põhineb. Meile meeldiks iga vihje, mis viiks meid sügavamale arusaamisele universumist, mis meid ümbritseb.
Leave a Reply