Alljärgnev tekstirida pärineb Teadusbussi listist. Arutluse all oli küsimus … aga see on esimeses postituses ka kirjas. Kirjades viidatud “Teadusbussi seminar” on Tartu Ülikoolis korraldatav seminarikursus, kus tudengitel on võimalik harjutada teadusteatri tegemist. Mis arutelu tulemus on? Seda on isegi keeruline lühidalt sõnastada. Lugege ise, mõelge kaasa.
Niisiis:
———————–
Tere!
Edastan kirja, mille Henn saatis.
Parimat,
Taavi Adamberg
—– Forwarded Message —-
From: Henn Voolai
To: Taavi Adamberg
Sent: Wednesday, 22 October, 2008 9:42:37
Subject: Re: [FP:1561] Teadusbussi seminarikursus
Tere!
Mul jäi eile üks jutt rääkimata. See puudutas katsete seletamise vajalikkust. Kui leiad, et see võiks olla üldhuvitav, pane listi.
Mõne aasta eest ühes Terevisiooni saates tehti vahukoorest ja moosist vedela lämmastiku abil jäätist. Mida me nägime? Jäätisesegule kallati peale mingit vedelikku, mis tossas, siis segati seda segu, kallati veel vedelikku, segati veel ja oligi jäätis valmis. Millist infot edastati? Räägiti, et vedelik on vedel lämmastik, mis on väga külm, temperatuuriga -196 °C. Ja oligi praktiliselt kõik. Katse oli efektne, sest jäätis sai valmis paari minutiga. Kuid mis seal ikkagi toimus? Mida sai teada inimene, kes ei tea vedelast lämmastikust mitte midagi? Praktiliselt tuhkagi.
Seda kinnitab vestlus oma 11 aastase pojapojaga, kellega koos saadet vaatasime. Probleeme oli tal palju ja muist tuli jutu käigus juurde. Kust lämmastikku saab? Kuidas teda vedelaks tehakse? Miks ta ära ei külmu, sest vesi külmub juba null kraadi juures? Mis toss see oli, kas lämmastik? Miks vedelal lämmastikul on kogu aeg üks temperatuur, aga vesi on täna Anne kanalis soe, kuid homme külm? Miks külm asi sooja jahutab?
Küsisin, kas oli huvitav katse? Oli jah, kõlas vastus. Kas füüsika hakkas huvitama? Ei, sest ma ei saa nagunii midagi aru.
Henn
*******************************************
Tere kõigile,
minu meelest on tegemist väga ilmeka näitega. See on igasuguse teadusteatri keskne probleem – MIDA tahetakse saavutada? Kas vaid seda, et oleks “fun” (vaid teatri-efekti)? Või ikka teadust kah? Vaid teatri-efekt on ju ka tore – muudame füüsika kuvandi ühiskonnas positiivsemaks (füüsika on asi, millega saab nii lahedaid asju teha – mis siis et ma sellest aru ei saa). Aga kui õhku jääb väga palju vastuseta küsimusi, siis kõlab resümee täpselt nii nagu Henn Voolaiu pojapojal Rasmusel – “ei taha tegeleda füüsikaga”..
Olgu öeldud, et oma FMP loengute demonstratsioonides ma EI pane rõhku efektile. Ma teadlikult EI esine eduka mustkunstniku rollis. Ei kontrolli katseid eelnevalt üle. Kui katse välja ei tule, siis püüan tekitada üldist arutelu ebaõnnestumise põhjuste üle. Ja leian, et see on veelgi õpetlikum kui õnnestumine. Kokkuvõtteks leian, et kõige harivam on selline demokatse, mis esialgu EI õnnestu. Siis analüüsitakse negatiivset tulemust, selle alusel kõrvaldatakse ebaõnnestumise põhjus ning – lõpuks saadakse ka positiivne tulemus. Kuivõrd ka teadusteater võiks niimoodi asjale läheneda, on vist omaette arutelu teema…
parimatega,
Kalev Tarkpea
*******************************************
Olen Kaleviga täiesti nõus, et ebaõnnestunud katse võib õpetada palju rohkem, kui ludinal toimunu. Kõik sõltub ebaõnnestumise põhjuste analüüsist. Nii annab ka näiteks auto rikke põhjuse otsimine palju rohkem teadmisi autost, kui sellega lihtsalt ringi kimamine. Aastaid tagasi, kui vaieldi selle üle, kas veneaja kandidaat on uue doktoriga samaväärne või mitte, mõtlesin kaunis tõsiselt doktoritöö peale. Ja seda plaanisin teha just meelega ebaõnnestumisele viidud füüsika demonstratsioonidest ja nende kasutamisest õpptöös. Isegi termini mõtlesin välja: disturbed experiments. Kuid selgus, et sai ka ilma selle tööta hakkama.
Henn
*******************************************
Terekest üle pika aja
Kui Henn lõpetas oma kirja järgnevalt:
>
> Küsisin, kas oli huvitav katse? Oli jah, kõlas vastus. Kas füüsika
> hakkas huvitama? Ei, sest ma ei saa nagunii midagi aru.
>
> Henn
>
Viidates seejuures aastatevanusele terevisiooni klipile, kus tehti “uut asja” esimest korda, siis nukrusega vaatan, et nüüd 3+ aastat hiljem pole mingit arengut toimunud. Samad küsimused tekivad, kui vaadata Eesti Ekspressi Triki Eri all ( http://www.ekspress.ee/2008/10/23/varia/ ) olevad meie Teadusbussi raskekahurväe ülesastumisi videolõikudes. Tuleb lausa tunnistada, et … sittagi pole muutunud. Ei tea palju neid videoklippe lõigati või palju oli osalistel aega ette valmistada, aga lõpptulemuseks oli suur pettumus. Terevisioon oli Live-s, seal saab andestada pea kõik eksinud, vale mõttelõnga või sõnakasutuse, aga nende vanade (fundamentaalsete) eksperimentide juures olid ikka sellised prohmakaid sees, et valus vaadata. Tegemist on vist üldise nähtusega, et “keskmine inimene”, on võimeline asjadest aru saama, millega ta ise tegeleb, kuid kohe kindlasti ei suuda seda teistele arusaadavalt seletada/esitada. Selle põhjal tuleb teha järeldus, et teiste õpetamise amet on maailma kõige raskem ja sellega peaksid tegelema kõige helgemad inimesed ja ülejäänud kesikud peaksime hoopis ise otsima õpetust. Kas meil siis on inimest, kes õpetaks, kuidas oma asjast teistele arusaadavalt rääkida?
Lõpetuseks irooniaga tõmbaks paralleeli nende füüsika “trikkide” ja seal kõrval olevate mustkunsti trikkide vahele: illusionist Meelis “Miraakel” Kubo täitis oma eesmärgi 100%-lt, luues tõelise illusiooni, kui meie teadusbussi inimesed failisid totaalselt, suutma seletada illusioonina näivat tegelikust. “Mission accomplished” või kuidas????
Kui teile selle kirja sisus midagi segaseks jäi, siis mina olen süüdi
Argo
P.S IDEE: ma arvan ,et Eesti koolides käraks Trikibuss sama hästi kui Teadusbuss, eriti veel, kui Jürgen Veber aegajalt käiks ja selle ära kaotaks.
*******************************************
Terekest,
nõustun, et tegemist on üha enam “sõupiznesiga”. Eks ole isegi tehtud nii teadus- kui trikiteatrit. Aga kui otsida tagamaid, siis pööraksin tähelepanu kolmele aspektile:
1. Piir mitte-igava teadusteatri ja trikiteatri vahel on imeõhuke. Liiatigi küsimusele: “mis paneks lapsed huvituma?” ei ole veel adekvaatset vastust olemas.
2. Teadusbuss on teinud arendustööd kõikvõimalikes muudes suundades (töötoad jms), kuid kvaliteetne etteaste (mis iganes vormis siis) on miskipärast tagaplaanile jäänud.
3. Teadusbussi vastu tunnevad huvi igasugu mitte-haridus-asutused, kelle suvepäevadel, messidel ja teab mis muudel üritustelt oodatakse tegijatelt tsirkust. Ehk peaks neid pikemalt saatma kui varem või muul moel distantseeruma sedalaadi tegevusi meie põhieesmärgist. Ehk teisisõnu kui tegijad teevad rohkem showd kui käivad koolides, avaldab puht harjumus mõju kooli etenduse kvaliteedile.
Ehk olekski aeg see triki- ja teadusteatri temaatika päevakorda võtta ja otsast aju ründama hakata. Niisama kaagutades ei parane ju miskit..
PS! Pealkiri Triki-eri tähendabki, et seal esitatakse TRIKKE, mitte TEADUST selle taga. Iseküsimus muidugi, kas me (antud juhul siis mina ja Aigar) peaks sellise asjaga üldse tegelema…
Parema tuleviku nimel,
Andres Juur
*******************************************
Tere,
Andres, ma ei ole nõus, et me tasahilju trikimeesteks kaldume. Endiselt, ikka ja alati on kõige ähvardavam/tõenäolisem kaldumine kergema vastupanu teele … st see ja krooniline ajapuudus on puudujääkide põhiolemus, kuidas iganes need siis ühel või teisel korral avalduvad … kui keegi saab millestki teisiti aru, siis peaks seda korrigeerima 🙂
Argo, kas Su kiri on mõeldud retoorilisena või Sa tõepoolest ei mäleta, kuidas taolised tule-eile-meile haltuuraotsad sünnivad? Kas Sa arvad, et peaksime ka Triki-eri’s tegema asju a la Koit Timpmanni koolikatsed?
Kui Su kirjas midagi segaseks jäi, siis see, kelle või mille peale Sa nukrutsed ja mille peale mitte? St kas halvasti on kogu me füüsikute-keemikute askeldamine, teadusbuss või on kiri konkreetsetele isikutele suunatud? Sest võrdlus Trikibuss-Teadusbuss, kirja adressaatide valik ning ka kirja põhjalikkus justkui viitavad millelegi tõsisele … samas ei tea Sa meie tänastest tegemistest ju tuhkagi, st kuidas Sa saaksid meid tervikuna nukrust tekitavaks lugeda? Ütled ka, et kes ei küündi võiks ehk tegemata jätta … mine võta kinni.
Muidugi kirjutan ma alla kõigile avaldustele, kus nõutakse teadusbussi tegemiste-seletamiste kvaliteedi tõstmist. Aga mida ja kuidas – need alati sellised kummist teemad, ei lase end hästi mõõta või kaaluda. Sest olid ju need omaaegsed Terevisiooni esinemised (vähemasti eelkõnealune jäätise tegemise klipp) korralikult ette valmistatud, sellegipoolest, õigustatud ütlemiseks leiab põhjuse alati … st alati saab paremini.
Noorematele kolleegidele selgituseks: Argo Lukner on üks nendest, kes Teadusbussi 2005.aastal tegijana käima vedas.
Jõudu tegijatele!
Parimat,
kaido
*******************************************
Tere kõigile,
Andres on minu meelest kõik olulise väga täpselt välja öelnud. Seonduvalt arvan, et TB peab kõikjal PR-tegevuses selgesti formuleerima oma kaks nägu: Teadusbuss ja Teatribuss (Tsirkusebuss? Trikibuss?). Ja selle teisega tegelemises pole mitte midagi halba, sest see kindlasti arendab tegijate esinemisoskusi ja “keerab” ühiskonnas füüsika kuvandit positiivsemaks (seda, et tegemist on nii- ja naasuguse füüsikaseadusega, võib publikule ära mainida ju ka Trikibussi esineja. Isegi siis, kui ta ei seleta tulemust korrektselt “lahti”). Etenduse tellijalt tuleb siis alati selgesti küsida, kumba ta eelkõige saada soovib – kas teadust või teatrit. Kui Andres kirjutab, et “…PS! Pealkiri Triki-eri tähedabki, et seal esitatakse TRIKKE, mitte TEADUST selle taga.” siis see ongi etenduse selge deklareerimine eelkõige teatriks (tsirkuseks) ja sellisena tuleb etendust ka võtta…
AJ: Iseküsimus muidugi, kas me (antud juhul siis mina ja Aigar) peaks sellise asjaga üldse tegelema…
KT: Miks mitte, kui jõuate ja see endale lõbu pakub. Kui aga füüsikaõpingud juba tõsiselt kannatama hakkavad, siis peaks küll hoogu maha võtma..
parimatega,
Kalev
*******************************************
Kas Teadusbussi eesmärk on teha tsirkust või teatrit?
Tsirkus ei hari, teater harib. Lapsi paneb füüsikast huvituma teater, mitte tsirkus. Kas ma eksin?
*******************************************
Tere,
Et jutt teemast mööda ei läheks, juhin noore kolleegi tähelepanu järgnevale:
TB eesmärk on populariseerida reaalained (eriti füüsikat ja koolinoorte seas). Teater/tsirkus/misiganes on vaid VAHEND selle teostamiseks. Eesmärk pole 30 minutiga füüsikat selgeks õpetada vaid parandada üldsuse suhtumist teadusesse ning meelitada noori seda ülikooli õppima…
parimat,
Andres Juur
*******************************************
Tervitus unetutele 🙂
Mattiase kirja vastuseks, Andrese kirja laienduseks:
Eks sügama diskussiooni tekitamiseks peaksime oma mõisted ära defineerima. Et mis on tsirkus ja mis teater Teadusbussi kontekstis. Kuna väga palju sõltub ürituse formaadist, publikust, ajaraamidest ja meeleolust, siis selget piiri on ka väga raske tõmmata … . Arvan näiteks, et teatri-tsirkuse piir ei jookse sealt, kus seletatud eksperimendist saab seletamata eksperiment.
(Just “tsirkus” teatri vastandina tekitab minus segadust … sest kui ma kujutan ette tsirkuse etendust, kus publik naudib liikumistega täidetud aega ja ruumi, siis mida ühist on füüsikute eksperimentidel sellega? Sama hästi võiksime kõrvutada raamatu esitlust ja tsirkust … lõpuni utreerides – tsirkus ise ongi see tsirkus mida füüsikud tegema peaksid, kui nad hästi tsirkust teeksid 🙂
Vastu lausudes: inimesed ometi tunnevad huvi mustkunsti või kaarditrikkide vastu? Kas selliste vaatamine harib meid kuidagi? Ilmselt mitte. Aga huvi tekitab? (Et, pagan, kuidas ta seda küll teeb?) Minu arvates tekitab … igal juhul olen ma kohanud rohkem kaarditrikkide harrastajaid kui füüsikatrikkide harrastajaid. Ehk siis jällegi, minu arvates ei ole siin üks-ühest seost.
Mina ei tulnud füüsikat õppima sellepärast, et ma seda hästi mõistnud oleksin. Füüsika oli minu jaoks väljakutse, midagi, millest ma arvasin, et see on keeruline, aga sellega saab igasuguseid mulle meeldivaid asju teha. Sestap ma ise eelistan pikale ja lohisevale seletusele tulemuse vastandamist tavaarusaamadega (et ohhoo, vaat mis juhtus) ning publiku juhatamist trepi jalamile, mida mööda üles sammudes võib jõuda arusaamisele (erinevus trikimeestest).
Parimat,
kaido
*******************************************
Tere!
See, kuidas inimesed hindavad tööprojekti mahtu ja tulemust on oluliselt erinev, kas inimene teeb seda ise, või vaatab kuidas teine teeb ja “kohmitseb”. Peavad olema asjad, mis toimib kui õlitatult ja on tõepoolest rohkem show, kui sisu. Aga see tõstab usaldust tegijate vastu. Näitab, kõrvalseisjale, tegijad on osakajad, nad saavad millegagi hakkama. Nii nagu inimesed peavad ise milleski kaasa lööma, saavad nad väga kiirelt kohe aru, et 2 minutit ladusat demo show on kuude pikkune töö…ning tekitab küsimusi ja huvi nendele kohe vastus saada.
Kalevil on õigus, kui nendele kohe pole võimalik vastust otsima hakata, siis järgmine kord tihti ei hakata üldse küsimagi. Maailm on huvitavaid asju täis.
Ka, David Copperfieldi show videos on hoopis midagi muud võrreldes sellega, kui minna kohale ja vaadata mis toimub…ettevalmistus igaks tõsisemaks asjaks on väga põhjalik, käib kohmitsemine, et kole, ja kui pole huvitatud, kuidas see kõik toimib, siis ongi igav, aga…seal on kohal inimesed, kellele on kohe võimalik küsimusi esitada, ja kes, well nad ei vasta, nad teevad rohkem müstilist juttu, aga show eesmärk on ka teine…
Aga see mis ma tegelikult tahtsin öelda on see et iga turustusplaani oluline osa on sihtrühmade defineerimine ja nende erisuste, huvide ja vajaduste välja selgitamine. Selle järgneb analüüs, kuidas iga sihtrühmaga töötada. Teadusbussi sihtrühmad on väga heterogeenne grupp. Tegevus peab sisaldama asju nendele lastele, kes on oma mõttega väga kaugel asjast, aga ka sellele “treffneristile/nõokale”, kes tuleb 1-2 aasta pärast ülikooli ja deklareerib ülbelt 6 kuu pärast et TÜ on vaimses arengus surnud koht ja õppejõud on zombid. Mina lisaksin muuseas siia gruppi veel ühe seltskonna: need on lapsevanemad, kellel on eelhäälestus et ülikool ei õpetanud neile midagi vajalikku. Seda põhjusel et nende inimeste käes on 80% toimivast majandusest ja nende otsused ning hoiakud on meile olulised. Ja turu nõudlus on oluline komponent oleks võimalik ka intellektuaalselt huvitavamaid/olulisemaid asju teha.
Neid gruppe ei tohi vastandada ja pakkuda tuleb kogu spektris, või konkreetselt endale selgeks teha, et selliste ja selliste sihtrühmadega me ei tegele. Ja vastus on seal kuskil vahel, sest bussi ja demo formaat minu meelest põhimõtteliselt ei võimalda väga süvitsi asjaga minna. Järgmised astmed on vajalikud.
See et inimesed vajavad isiklikku arengut, see on väga hea. Selle asja nimi on karjääriredel…ja sama funktsiooni ei tohigi sama inimene kaua pidada….mida noorem seda kiiremini suudab ronida…pigem on probleem uute inimeste hõivamine.
Aga ärge siis nüüd redeli alumist otsa maha raiuge, eks 😛 Arenevast seniilsusest hoolimata, ma mäletan mõnda füüsikaseadust ja vanarahva tarkust sel teemal…Küsimus, kes mida tegema peab on küll väga huvitav, aga oluline on et olulised asjad tehtud saaks…
Parimat,
Alvo
*******************************************
Hommikust!
Kommentaariksin veel pisut…. Alvo kiri saabus just praegu minu postkasti, saadan oma kirja enne ära, kui Alvo oma lugema hakkan..
Kaido Reivelt wrote:
> Eks sügama diskussiooni tekitamiseks peaksime oma mõisted ära
> defineerima. Et mis on tsirkus ja mis teater Teadusbussi kontekstis.
> Kuna väga palju sõltub ürituse formaadist, publikust, ajaraamidest ja
> meeleolust, siis selget piiri on ka väga raske tõmmata … . Arvan
> näiteks, et teatri-tsirkuse piir ei jookse sealt, kus seletatud
> eksperimendist saab seletamata eksperiment.
Arvan sama. Minu meelest on mõisted “tsirkus” ja “trikindus” suht kattuvad. Aga mõiste “teater” erineb neist tõepoolest, nagu Mattias õigesti rõhutas. Tsirkuse (trikinduse) põhisõnum on ju “tee järele või maksa kinni!”. Teisisõnu – trikimees saab rahulduse väljakutse heitmisest publikule. Trikimees teeb midagi, mille suhtes ta väidab, et suvaline tüüp publiku hulgast seda matkida EI SUUDA. Ei suuda kas sellepärast, et: a)ei saa aru triki olemusest (first level) või b) saab aru küll, aga pole piisavalt osav (kogenud), et trikki järele teha (second level). Ja inimesed, kes tsirkusepileti eest maksavad, tunnustavad sellega trikimehe võimeid. Nad EI suuda trikki matkida (vähemasti veel mitte) ja on sunnitud selle eest maksma (andamit endast tugevamale – nagu talupojad keskajal mõisnikule maksid). Teatris aga püüab näitleja pakkuda vaatajale kunstilist elamust. Mitte vaatajast üle olla, teda “paika panna”. Ja hea teater tõepoolest harib. Vaataja väljub teatrisaalist tundega, et temast on saanud veidi parem, puhtam, õigem inimene. Sul on õigus, Mattias! Teatraalsus on Teadusbussi esinemises loomulik ja vajalik. Lausa vältimatu. Aga trikindus jäägu vaid neisse etendustesse, kus vaataja on selgelt soovinud tsirkust. Soovinud, et kohale tuleksid trikimehed ja teeksid oma “silmamoondust”. Oma varasema jutu juurde tagasi tulles ütleksin kokkuvõtlikult, et meie kallil Bussil peab olema kaks selgesti eristuvat nägu – missioonitundeline Teadusteater ning kommertsiaalne Teadustsirkus. Mõlemad kujundavad füüsikale (loodusteadusele) senisest positiivsemat mainet. Aga esimene kasvatab, teine vaid lõbustab. Ja see teine peaks õigupoolest käima raha eest. Või siis naturaaltasu eest (maksate kinni meie ‘selle ja selle’ arve, ostate meile selle vajaliku asja). Kui tegijad raha vastu võtta ei saa või ei taha. Sest – kui järele ei tee, siis – maksa kinni!
parimatega kõigile,
Kalev
*******************************************
Aitäh, et see selgeks sai. Lähtudes Kalev su järeldustest, peaks Teadusbuss oma praeguse kavandatava programmi eest raha küsima.
*******************************************
Mattias Aabmets wrote:
> Aitäh, et see selgeks sai. Lähtudes Kalev su järeldustest, peaks
> Teadusbuss oma praeguse kavandatava programmi eest raha küsima.
Leian, et selleks on moraalne õigus. Kas seda tõepoolest teha ja kui palju, sõltub etenduse tellija taustast, eeldatavast maksevõimest ja arvatavasti veel paljudest asjaoludest. Praegust konkreetset juhtumit ma kommenteerida ei oska, pole kursis.. Omaette teema on muidugi asja juriidiline külg (EFS-i MTÜ-staatus, mis otseselt kasumit taotlema asuda ei luba). Aga on ju mitmeid viise kaudseks tasumiseks (vihjasin juba mõningatele)…
parimatega,
Kalev
*******************************************
Tere
Seaduse järgi ei tohi MTÜ majandusaasta lõppedes teenitud kasumit omanikele laiali jagada. Iga liigutuse eest võib aga rahuliku südamega arve kirjutada. Ehk siis raha saab küsida täpselt nii palju kui teise poolega kokku lepitakse. Ja raha võib kulutada vajalikele asjadele täpselt nii nagu ise soovitakse (õlu ei ole vajalik asi).
Jõudu!
Madis
*******************************************
Tere!
Võiks ju mõista, et igaühest ei saa teadlast, igaühest ei sa füüsikut. Säärane monotoonsus viiks hukatusele mitmeski mõttes. Gunnar Aarmaa on ütelnud, et maailmas on 49% halba ja 51% head. Asjad on proportsioonis. Sarnaselt on mistahes teadusbussi auditooriumis inimesi: on ühed, kelle kaemus asjast on “Väga huvitav, aga mis on selle taga?”, ja on inimesi, kelle kaemus asjast on “Nojah, oli küll pauk, mis siis?”. Seega on trikibussi ja teadusbussi mõiste osalt ka interpretatsiooni küsimus, mis ei tulene tegijate tahtest või võimekusest.
Tervitades,
Uku Püttsepp
*******************************************
Tere!
Kuna kogu arutelu on alguse saanud pärast teisipäevast Teadusbussi seminarikursust, siis tunnen vajadust selgitada natukene tagamaid. Alustan värskemaist.
Tunnen, et pean rohkem vaeva nägema noortele kolleegidele Teadusbussi praeguse seisukorra selgitamisega.
Mattias, seda “praegust Teadusbussi programmi” teevad kõik seminarikursusel osalejad, sealhulgas ka Sina. Leian, et see ei ole veel kaugeltki valmis. Jah, “programm” näeb ette (hetkel) loodusseadusi väänavate filmilõikude näitamist, kuid PÕHIRÕHUGA seletamisel, miks need asjad toimuda ei saa. Sealjuures võiks asja illustreerida katsega, mis tõestab antud loodusseaduse kehtimist (vähemalt tol hetkel).
Mis arvete kirjutamisse puutub, siis nõustun Kaleviga- tolategemine peaks makstama kinni täiel määral (või enamgi), kasvatuslik tegevus… sõltub olukorrast. Mõningate Teadusbussi tegevuste juures on raske määratleda, et kas tegemist on nüüd meelelahutuse või kasvatusliku elemendiga (töötubade tegemine kommertsüritusel näiteks). Samas on ebaõiglane karistada koolilast selleläbi, et nõuda koolilt summat, mida ei ole haridusasutus võimeline maksma. Seega, nagu juristide keeles öeldakse, igat juhtumit käsitletakse eraldi.
Taustainfoks veel niipalju: teisipäevases seminaris tõi Henn Voolaid välja teaduse, tsirkuse ja teatri definitsioonid. Sealt omakorda oli võimalik edasi defineerida nii teadusteater kui ka teadustsirkus. Arvan, et nooremad kolleegid antud juhul lähtuvad nendest definitsioonidest (mis muidugi ei tähenda, et teised väljatoodud/-toomata definitsioonid valed oleksid).
Eesmärgid on iga edukalt toimuva tegevuse aluseks- mida tahetakse saavutada on võtmeküsimuseks kogu edasise tegevuse planeerimisel. Mida siis Teadusbuss tahab saavutada? Andres juba vastas, et Teadusbussi eesmärgiks on populariseerida reaalaineid. Just nimelt, populariseerida- üldarusaadavaks teha, rahvamassidele tutvustada. Teadusbussi eesmärgiks ei ole igast inimesest teha füüsikut (keemikut, materjaliteadlast, … , kui soovite), vaid viia inimese mõtlemine (kas või hetkeks) meie ümber toimuvate sündmuste põhjuste mõistmise teele. Iga inimene on erinev ja mõne inimese mõttemaailm erineb füüsiku omast nii palju, et ta ei suuda (kunagi) mõista füüsiku jaoks ka kõige lihtsamate loodusnähtuste (või trikkide või katsete) põhjusi. Ei ole mõtet temast jõuga füüsikut üritada vormida- eesmärk on, et ta ei vaataks oma klassikaaslast kui opakat, kuna viimane füüsikat ülikooli õppima läks, ei takistaks oma lastel huvi korral loodusteadustega tegelemist, kõrgele juhtivale kohale saades ei deklareeriks, et füüsika on täiesti mõttetu teadus ja sellega ei peaks ükski kooliõpilane oma aega raiskama jne.
Antud kaja põhjal siit listist tundub, et Teadusbuss on nüüdseks saavutanud trikibussi maine ja on tõestanud ühiskonnale (vähemalt osale sellest), et füüsika on ikka vajalik küll, trikkide tegemiseks. Mis oleks järgmine samm? Argo, ideid? Olen omalt poolt andnud panuse uut tüüpi eeskava väljatöötamiseks- siiralt loodan, et noorte kollegide suure töö tulemusena see ka valmis saab. Eks igalühel on siis õigus otsustada, kas võetud suund on õige.
On meeldiv näha, et antud teemal toimub arutelu. Teisipäeval toimub järgmine seminar- ehk saab materjali järgmise nädala diskusiooniahju kütmiseks juurde.
Parimat,
Taavi Adamberg
*******************************************
Tere,
nagu ka Alvo ja Kalevi jutust läbi kõlas, TB ja FP strateegia tegemisel pole vaja jalgratast leiutada. Iga PR- ja reklaamifirma teab, kuidas see käib:
(1) tuleb sõnastada üldised eesmärgid;
(2) tuleb sõnastada lühiajalised eesmärgid, mis on vajalikud üldiste saavutamiseks;
(3) välja valida sihtrühmad;
(4) välja valida tegevused, mida sihtrühmale rakendada, et eesmärke saavutada;
(5) kontrollida, kas tegevused mõjuvad;
(6) kontrollandmetest lähtuvalt asuda uuesti punkti (1) juurde. Seega, tegemist on ühe lõputu tsükliga.
Inimesed unustavad tihti ära just punktid (1), (2), (5) ja (6). See on ülimalt vajalik, et eesmärke tuleb pidevalt ja pidevalt üle vaadata. See värskendab mälu ja teiseks on väga loomulik, et eesmärgid muutuvad aja jooksul. Eks ka praeguse arutelu mõte on veidi laiemalt eesmärke meenutada ja uuesti sõnastada.
Mis on aga TB ja FP tegemistes natuke tahaplaanile jäänud, on tegevuste mõju analüüs ehk siis punkt (5). Oletame, et olen firma juht, kes tellib reklaamikampaania. Loomulikult tahan ma teada, kuidas kampaania mõjus. Sama moodi peame mõtlema ka TB ja FP puhul. Näiteks, kas kunagi on küsitletud õpilasi pärast TB showd? Kas kunagi on uuritud ETV füüsikaklippide mõju? Jne-jne. Seda võib lasta teha ka õpetajatel, kui neile küsitlusvormid kätte anda või ka läbi online vormide FP-s. Igasugune “sotsiaalne mõõtmine” on päris keeruline, seega võib ju appi küsida mõne sotsioloogia- või psühholoogia-ala tudengi.
Õpilaste puhul on teadagi probleemiks see, et nad ei viitsi vastata igasugu küsitlustele. Tuttav psühholoogiatudeng rääkis, kuidas sellest üle saada: (a) õpilased saavad vaba tunni ainult küsitlusvormide täitmiseks või (b) kui loosida õpilaste vahel välja midagi neile huvipakkuvat. 🙂
Jõudu-jaksu TB&FB asjaosalistele!
Andi
*******************************************
Veel paar mõtet TB&FP eesmärkide kohta.
Siit on läbi jooksnud paar korda fraas, et TB eesmärgiks on füüsikat populariseerida. Populariseerimine on ise-enesest tore sõna, aga tihti ei sellest aru ühte moodi. Olles suhelnud palju nii populariseerijate kui ka (teadus)ajakirjanikega, siis ka nende arusaamine sellest on väga
erinev.
Seega, soovitan alustada mõtlemist veidi üldisemalt. Esiteks, mõtleme endale selgeks, miks meil füüsikat vaja on. Võibolla lollitame hoopis ise-ennast ja seda polegi vaja?
Loomulikult, vastuseid on palju. Ise olen kogenud, et nii tädi Maalile kui ka keskmisele poliitikule mõjub kõige paremini järgnev väide. Väide on selline, et neis riikides, kus täppisteadusi efektiivselt arendatakse ning ühiskonnas hinnatakse, on keskmisel inimesel tunduvalt parem elada. See pole mingi laest võetud väide, vaid riikide “heaolu edetabelid” ja täppisteaduste tulemuslikkuse vahel on silmaga nähtav tugev positiivne korrelatsioon. Mõlemad on suhteliselt hästi mõõdetavad parameetrid. Esimese puhul lähtutakse kõikvõimalikest küsitlustest ja elanikkonda iseloomustavatest parameetritest, teisel puhul teaduspublikatsioonide andmebaasidest, patentide arvust jne.
Keskmine reaalteadlane teab, et korrelatsioon ja põhjuslik mõju on kaks erinevat asja. Seega, ülalmainitud korrelatsioon tegelikult ei näita, et täppisteaduste roll on oluline! Võib olla hoopis nii, et neil mõlemal on ühine põhjuslik allikas. OK, tädi Maali ja keskmine poliitik nii targad pole, et sellise väitega välja tulla, aga keskmine sotsiaalteadlane küll (vähemalt võiks). Ja tõsi on see, ega seda väidet ei saagi otseselt ümber lükata. Ehk on abi sellest, kui võtta kolm konkreetset näidet: Šveits, Soome ja Sloveenia ehk ŠSS :-). Kõigis neis riikides hakati eelisarendama täppisteadust ja vastavat haridust *enne* seda kui need riigid rikkaks said. Sama võid tegelikult väita ka Saksamaa, Iirimaa jt kohta, kes panid ja panevad suurt rõhku täppisteadustele.
Seega, ehk usume, et füüsika on ühiskonnale kasulik. Mida me nüüd edasi teha? Kas meil on vaja nüüd, et meil oleks võimalikult palju füüsikuid? Kas meil on vaja, et oleks vähe, aga võimalikult häid füüsikuid? Kas meil on vaja, et iga riigi kodanik valdaks füüsikat? Kas meil on vaja, et võimalikult palju inimesi huvituks füüsikast? Kas meil on vaja, et võimalikult palju noori läheks õppima füüsikat? Kas meil on vaja, et võimalikult palju andekaid noori läheks õppima füüsikat? Kas meil on vaja, et meil oleks palju ettevõtteid, kes oleks otsapidi seotud füüsikaga? Jne-jne. Seega, enne kui jõuame TB&FB teemani, peaks natuke oma peas keerutame seda, mida ja kuidas täpselt tahame. Edasi võib igaüks juba ise mõelda. 🙂
Parimat,
Andi
*******************************************
Tere,
Poetan kõrvaltvaatajana ka sõna sekka. Minule ei ole üldse selge, millega õigustatakse šõubisnisit firmade suvepäevadel jne. Füüsika kuvandi parandamine ühiskonnas kõlab kaugelt õilsamalt kui väike haltuura. Kumb ta siis on? Et oleks selge, siinkohal ma küsin, mitte ei heida veel ette. Kui üldine arvamus on, et efektil ja paugul põhinev trikitamine ilma selgitusteta teenib head ja EFS omaga kooskõlalist eesmärki, olgu nii. Esitus ei või siiski sel määral manduda, et mõni anderikkam keskkoolinoor hakkaks arvama, et kui meie rahvusülikooli füüsikud end niisugusel tasemel näitavad, siis tema nendega küll tegemist teha ei taha. Eesti Ekspressis oli hiljuti lugu ajakirjanduse muutumisest klikipõhiseks – artiklite taset mõõdetakse selle järgi, mitu korda pealkirjal klõpsatakse. Niisugune pinnapealsus on ajale omane, mitte ainult ajakirjanduses. Samas, kui lugeda mõne populaarse artikli arvukaid kommentaare, leiab sealt väga palju kriitikat just artikli labasuse aadressil. Selle näitega ma tahan rõhutada, et “massidele peale minemine” ei või olla omaette eesmärk. Tekib kiusatus siia kiskuda paralleel praegu (jälle) aktuaalse teemaga massiülikool versus eliitülikool (eliit ei ole minu arvates parim sõna). Kui me ise endast pinnapealse ja vaimuvaese mulje jätame, pole imestada kui esimese kursuse loengutes istub sada äraoleva pilguga lahedat noort, helisevad telefonid, mõni magab, mõni sööb ja neil üksikuil, keda tõesti huvitab, pole midagi kuulata, sest tase seatakse keskmise järgi. Lõpetuseks selgitan, miks ma julgen nii arvata. Alles üleeile tegime teadus/triki/misiganes-katseid Itaalias. Need vaatajad, kellel tõesti silmad särama lõid, ei leppinud ainult pauguga vaid tahtsid aru saada, miks miski juhtus – kuidas saab kaikaga riisi põrandalt tõsta, miks magnet vasktorus aeglaselt kukub jne. Kui kogu esitus on püsti pandud ameerika müügimehe stiilis, pole loota, et keegi siirast uudishimust nähtu olemuse vastu selgitusi pärima tuleb. Peab meeles pidama, et meie esinemised avalikkuses erinevad mõne trikimeistri omadest lisaks kõigele muule ja ehk ennekõike selle poolest, et meid nähakse Tartu Ülikooli füüsikahariduse esindajatena.
Oodates lintšimist,
Erik Randla
*******************************************
Pealikuna vastan,
Üldiselt oleme me mõningase katsetamise järel sellest firmades käimise vallast tagasi tõmbunud. Mõnikord käime, aga siis on mingi väga konkreetne lisapõhjus, a la Eesti Energia, kes meie tegevust rahaliselt toetab või keegi, kellest võiks saada meie toetaja a la BIG sel suvel (mis läks nihu). Ja käinud oleme siis reeglina suviti ning seletusega “kui tudeng tahab tüki taskuraha teenida”. Igaüks võib kalendrist järele vaadata.
Veel omaette ringi kutsujaid moodustavad mõned teised MTÜ-d kes kutsuvad mingisugustele oma organiseeritud üritusele, nendele on keerulisem ära öelda. Aga oleme ka seda teinud ja teeme ka edaspidi.
Kindlasti jääme käima messidel a la Intellektika ja Teeviit.
Parimat,
kaido
*******************************************
Ma olen jah mõtteid mõlgutanud, kas Teadusbussi kvaliteedi kohta on koolides küsitlusi tehtud.
Praeguse arendatava teatrikava kohta tuleb küll koolides tagasisidet kvaliteedi kohta küsida.
*******************************************
Kvaliteedi kontrollimisega on olnud nii ja naa. Eriti nii, et enamikel juhtudel (kui ma ise kaasas olen käinud) on tehtud vead olnud piisavalt ilmsed, nii et õpetajate täiendav küsitlemine on tundunud liigsena. Eks nad on ise kiitnud, kui vajalikuks on pidanud.
Naa selles mõttes, et tegelikult on ju tahetud teada, kas õpetajad tunnevad vahet a la enne ja pärast Teadusbussi külastust. Sai isegi tehtud küsitluse vorm valmis: http://www.fyysika.ee/kysin/ (igasuguste asjade küsimiseks), aga käiku ei ole seda lastud.
Parimat,
kaido
*******************************************
Selge see, et eks TB tegijatel on aega niigi napilt ja on täiesti mõistetav, et küsitluseks jne kulub veelgi niigi nappe ressursse. Kas poleks mõeldav nii, et kui mõni kool tellib TB külastuse, siis “vastutasuks” kohustub õpetaja organiseerima mainitud küsitlusvormi täitmise enne ja pärast külastust?
Loomulikult, igasugu selliste küsitlustega peab olema ettevaatlik, sest tihti suhtuvad õpilased neisse kui kontrolltöödesse ja kõik üritavad “õieti” vastata ning sünkroniseerivad küsitluse vastused ilusti omavahel ära. Käisin kunagi ammu mõnedel psühholoogiatudengitel abis küsitlusi korraldamas koolides. Mäletan väga hästi, kuidas mõnest klassist tulid täpselt ühesugused vastuselehed, õpilased olid parimatelt maha kirjutanud :-).
Parimat,
Andi
*******************************************
Tere!
Kas neile õpilastele, kellele TB etteaste väga meeldima hakkas ja tahaks füüsikaga rohkem kokku puutuda, on olemas ka mingi väljund? St, kas maha jäävad ka mingid infolehed füüsikaportaali, TÜ Teaduste Kooli jms? Kas Õpilaste Teaduslik Ühing on reaalselt tegutsema hakanud?
Kas see idee, et vähemalt igas maakonnakeskuses oleks üks kool või noortekeskus, kus oleks olemas nö füüsika-keemia-jms õppelabor koos vastava juhendava kaadriga, on lõplikult kaduma läinud? Või on see idee üldse liiga utoopiline (a la niikuinii ei leia juhendajaid, liiga kallis jne)? Parimat,
Andi
*******************************************
Vanasti andsime lendlehti, kus peal eksperimentide kirjeldused ja meene. See oli täitsa tore traditsioon. Hetkel pürime kõigest hingest selle poole, et fyysika.ee oleks meie kodu ja visiitkaart (keemikute-materjaliteadlaste-robootikute küsimus on siin paralleelne, ka sellega tegeletakse tasapisi). Klepse on tehtud … pastakamõtted on peas käinud.
Teaduskool ja ÕTÜ kahtlemata tegutsevad. Aga nende reklaamimisega ei ole me väga tegelenud … Eksole, lisatöö on ka see reklaamimine. Aga kui seda tublisti teha, siis ÕTÜ kaudu tulevad inimesed tuleksid ju ka meie endi juurde ning nendega peaks tegelema … aga ma ei ole päris veendunud, et see juhendamiste idee on kõige pädevam … ehk siis, kui veel ka järgmine põlvkond krapsakaid magistrante-doktorante jalad alla saab … st üsna varsti.
Teaduskool positsioneerib meist palju kõrgemale ja suureks.
Meil oli üks proov, kus Põlva ÜG kolm õpilast istusid Tartus ShowPhysics’l ja lubasid teadusteatrit tegema hakata. Ei läinud käima.
Õppelaborite tekitamise plaanist ei ole kuulnud. Ainult Tiigrihüpe on aktiivne ning hangib koolidele asju.
Parimat,
kaido
*******************************************
ÕTÜ olukord ei ole vahepeal paranenud, s.o. õpilased on endiselt passiivsed, käivad vaid üritustel aga ise midagi teha viitsivad vähesed. Samuti on probleem ka juhendajate leidmise taga sest kooliõpilase juhendamisel on siiski erinev spetsiifika kui ülikooli tudengite juhendamisel… Aga mõned inimesed on ikka endale juhendaja nii leidnud ja sellega ka teaduse suunas liikuma hakanud (tunnen mõnda isiklikult.. olen tegelikult ise ka üks).
Aga asi püsib sisuliselt mõnede eelmise ÕTÜ kasvandike (a la Peeter Loorents) ja SA Archimedes õlgadel.
Margus
*******************************************
Leave a Reply