Me kõik oleme juba kaua ja kannatlikult oodanud, et süsiniknanotorud meie arvuteid tõsiselt muudaksid. See päev pole küll veel käes, kuid Stanfordi Ülikooli teadlased teevad selles suunas tõsiseid edusamme. Läbimurdeid nanotorude kasutamisel on viimaste aastate jooksul tulnud ühtlasel sammul, kuid siiski leidub selle tehnoloogia kasutamisel mitmeid suuri takistusi. Näiteks võib välja tuua selle, et nanotorude otstest kokku ühendamine on osutunud peaagu võimatuks ning et metallilised süsiniknanotorud (pooljuhtivate asemel) põhjustavad vooluringides igasuguseid hädasid (see poleks probleem, kui leiduks usaldusväärne viis ainult pooljuhtivate süsiniknanotorude tootmiseks). Selle asemel, et otsejoones nendele keerukatele probleemidele keskenduda, leidsid Stanfordi teadlased viisi kaasaegsetest piirangutest ringiga mööda hiilimiseks, ohverdamata seejuures energiaefektiivsust, mis süsiniknanotorud nii atraktiivseks muudab. Nad leidsid ebakorrapärasuste suhtes immuunse viisi nanotoru-vooluringide valmistamiseks – see eemaldab metallilised saasteained ning mitte kohakuti olevad nanotorud seda ei mõjuta.
Leave a Reply