Sõnadega “Me oleme ühe veidra röntgenkiirte allika leidnud,” alustab Marianne Heida oma artiklit värskelt ilmunud ajakirjas The Monthly Notices of the Royal Astronomical Society. Tõenäosus, et tegu on supermassiivse galaktikast välja lendava musta auguga, on üpris suur. Veidi väiksem on tõenäosus, et ühe sellise otsa võiks komistada bakalauruse tööd tegev tudeng. Vahetevahel veab.
Jaan-Juhan Oidermaa: Miks üleüldse füüsika ja mitte midagi muud tuhandest asjast maailmas?
Marianne Heida: Ma hakkasin füüsikat peamiselt õppima sellepärast, et ma tahtsin teada, kuidas asjad töötavad. Ma arvan, et see on lihtsalt paeluv, kuidas meil on võimalus maailmast, universumist ja üleüldse kõigest niivõrd fundamentaalselt aru saada. Lisaks sellele, et füüsika võluv on, oli minu (keskkooli) füüsikahoones tohutu tiik.
J.J.O.: Ja täpsemalt astrofüüsika?
M.H.: Bakalauruse astmes pidime me valima astronoomia, meteroloogia ning osakeste -ja teoreetilise füüsika valikkursuse vahel ja mulle meeldis astronoomia kõige rohkem. Seega otsustasin ma oma uurimustöö teha just selles valdkonnas ja sel aastal hakkan ma ka astrofüüsika magistrikraadi omandama. See on mõnus asi , mida õppida, kuna kosmoses kehtivad täpselt samasugused füüsikaseadused nagu Maa peal. Samas saad sa neid aga ekstreemsetes tingimustes, mida Maa peal eales võimalik saavutada pole, proovile panna.
J.J.O.: Kas keegi on Sulle ka inspiratsiooniallikaks?
M.H.: Ma ei ole väga kindel konkreetse isiku suhtes… Ent mu vanemad on alati väga toetavad olnud ja julgustanud mind valima just seda, mis mulle meeldib. Mitte seda, mis tundub hea karjäärivõimalusena. Samuti rõhutasid minu keskkooli matemaatika -ja füüsikaõpetajad, et valemid ei ole midagi, mida karta. Ülikoolis olevad õppejõud on oma erialade suhtes äärmiselt entusiastlikud ja annavad oma olekuga tõuke nende aladest võimalikult palju teada saada.
J.J.O.: Rääkides valemitest, mida Sa ütleksid neile tudengitele, kes füüsikat õppima asudes hirmunult avastavad, kui palju neil matemaatikaga tegemist tuleb teha?
M.H.: Sellega harjub ära. Utrechtis olid enamik matemaatikakursuseid õpingute alguses. Hiljem pidime me tegelikult samuti matemaatikaga palju tegelema, aga samas muutus see pigem viisiks, kuidas füüsikast aru saada, matemaatika ei olnud enam eesmärk iseeneses. Meie õppenõunik tavatses öelda, et matemaatika on füüsikute tööriist ja seda õppides tuleb kõvasti vaeva näha. Tööriistad tuleb teravad ja heas töökorras hoida. (Muigab)
J.J.O.: Sinu uurimustöö juurde tulles – mulle on alati huvi pakkunud, kuidas inimesed selliste mõtete peale tulevad. Kust Sulle selline idee tuli, et võiks just sellise asja põhjal oma bakalaurusetöö kirjutada?
M.H.: Idee otsida tagasipõrkuvaid musti auke tuli minu juhendajalt (Peter Junker’ilt.) Ma otsisin huvitavat projekti, mille kallal kraadi saamiseks töötada, kui ta oli just mõelnud uue viisi peale, kuidas selliseid musti auke otsida. Otseloomulikult ei olnud me kindlad, et see meetod üleüldse töötab. Ma oleksin sama hästi võinud mitte midagi huvitavat leida, seega on päris põnev, et vähemalt üks röntgenkiirte allikas, mille ma avastasin, nii paljutõotav on.
J.J.O.: Ülikooli pressiteatele viidates pidid Sa kõrvutama “miljoneid galaktikate positsioone” ja “sadu tuhandeid röntgenkiirte allikaid.” Need numbrid tunduvad tohutud. Mis töömeetodeid Sa kasutasid ning kui kaua see Sul aega võttis?
M.H.: SDSS (Sloan Digital Sky Survey) andmebaasis, mille ma aluseks võtsin, on umbes 80 miljonit galaktikat ja Chandra röntgenkiirte allikate andmebaasis on umbes 100 tuhat sissekannet. Ma pidin võrdlema kõikide nende allikate positsioone kõikide teiste galaktikate asukohtadega, et leida galaktikad, mis on lähestikku. Vahekauguste arvutamiseks kirjutasin ma väikese arvutiprogrammi. Mul võttis paar päeva aega, et välja nuputada, milline oleks just see kõige parem viis, kuidas nende asukohti võrrelda. Tegelikud arvutused ei võtnud liiga kaua aega. Siiski, kui ma õigesti mäletan, siis pidi mu arvuti kõigi nende tegemiseks umbes ööpäeva tööd tegema. (Naerab)
J.J.O.: Millal sulle endale kohale jõudis, et Sa oled sellise sündmuse avastanud?
Minu osa uurimustööst oli ainult selle esimene osa: võrrelda galaktikate ja röntgenkiirte allikate andmebaase. Lõpuks oli mul 350-st objektist koosnev nimekiri, mis võisid tagasipõrkuvad mustad augud olla. Muidugi oleksime me pidanud igaühte neist lähemalt uurima, et päris kindlad olla. Minul ei oleks selle jaoks töö tähtaja tõttu muidugi piisavalt aega. Seega hoidis mu juhendaja nimekirja alles ja vaatas kõige paljulubavamad allikad veelkord üle.
Hetk, mil ma mõistsin, et üks nendest võib tõepoolest must auk olla, oli siis, kui ta ütles mulle, et ta kirjutab CXO J122518.6+144545 artikli.
J.J.O.: Kas me hakkame lähiaastatel nägema, et järjest rohkem noori helgeid päid teevad tavainimese jaoks eksootilistes uurimisvaldkondades avastusi, nagu seda on mustade aukude füüsika?
M.H.: Ma ei kujuta tõesti ette, kas me noortest inimestest rohkem kuuleme. Õpilaste uurimustööd on harilikult suuremate projektide väiksemad osad, nii et need aitavad tähtsamate avastuste tegemisele kaasa. Siiski kahjuks seda suurem osa inimesi tavaliselt ei märka.
J.J.O.: Mida järgmiseks? Mida tulevad aastad Sulle toovad?
M.H.: Hetkel õpin ma oma astrofüüsika magistrikraadi saamiseks. Järgmisel aastal olen ma hõivatud oma magistritöö kirjutamisega ja pärast seda loodan ma doktorandikoha saada. Mis pärast seda saama hakkab? Ma ei ole veel kindel, mida ma pärast seda teha tahan
Leave a Reply