Alpide liustikud ei hääbu vaid inimtegevuse tõttu

Looduslikud kliimatsüklid on Alpide jääkatte vähenemises mänginud suurt rolli.

Alpide suurim liustik Valais’s on 20. sajandi jooksul muutunud rohkem kui kahe kilomeetri võrra lühemaks ning ka Šveitsi 1,500 väiksema liustikuga ei ole asjalood paremad. Liustike hääbumine ei ole aga hiljutise uurimuse kohaselt pelgalt inimtegevuse tulemus, lisanduvad looduslikud kliimamuutused. Tulemus kehtib tõenäoliselt ka maailma ülejäänud liustike jaoks, kirjutab Nature News.

Tulemus ei sea aga uurimuse juhi, glatsioloog Matthias Hussi, sõnul kahtluse alla inimese põhjustatud kliimamuutuste aktuaalsust ega tõsidust. “Me näeme, et praegune liustike kahanemine võib-olla põhjustatud võrdselt nii looduslikest kliimamuutustest kui ka antropogeensest, kasvuhoonegaaside tõttu soojenemisest,” ütles Huss.

“See on esimene detailide rohke uuring, mis seostab teadaolevad kliimamuutujad liustike käitumistega. Arvestades liustike tähtsust kohalikus veevarustuses on see elutähtis informatsioon·;” ütles Georg Kaser, Innsbrucki ülikooli glatsioloog, kes uurimuses ei osalenud.

Teadlased on juba ammu kahtlustanud, et liustikud on äärmiselt tundlikud looduslikele kliimatsüklitele nagu Atlandi ookeani põhjaosa pinnatemperatuuri rütmilised kõikumised. Kuuekümne aasta jooksul kõigub temperatuur umbes 1 °C võrra. Atlandi aastakümnete vältel kõikumist (AMO, Atlantic multidecadal oscillation, toim.) põhjustab ookeaniringe muutused. Nähtus mõjutab ka Atlandi orkaanide teket kui ka Euroopa sademetehulka.

Enamikes kohtades on liustike taganemise ja kohalikku kliimat kajastavaid andmeid uurijate jaoks liialt vähe, et eristada looduslikku tsüklit inimtegevuse tagajärjel toimunud soojenemisest. Šveitsi Alpe on siiski viimase saja aasta jooksul piisavalt hästi jälgitud. Hussil ja tema töörühmal õnnestus leida ligi 10,000 vaatluse andmed ning koostada nende põhjal 30 liustikukohta kolmedimensiooniline arvutisimulatsioon. Võrreldes päevas toimuvat liustike sulamist, lume ladestumist ning jää -ja lume ruumala muutust laialt kasutatava AMO indeksiga, eraldasid nad looduslikud kliimamuudatused. Kuigi liustike ruumala paiguti erines, järgisid kõik vaadeldud liustikud sama AMO trendi.

Kolmkümmend liustikku on 1910. aastast kaotanud kokku 13 kuupkilomeetrit jääd, umbes 50·% oma algsest ruumalast. Jahedad AMO faasid 1910. ja 1970. aastatel, mil nende mass suurenes, ei suutnud kompenseerida kaotust soojadel perioodel 1940. aastatel ja alates 1980. aastast. Rohkem sademeid langes liustikele vihmana kui lumena. Teadlased usuvad, et muutuste eest vastutavad nii looduslik tsükkel kui ka inimtegevus, mis mängib nüüd suuremat rolli kui 20. sajandi alguses.

Looduslikud kliimamuutused on tõenäoliselt viinud liustike hääbumiseni ja õhukesemaks muutumiseni ka maailma ülejäänud paigus, ütles Kaser. Näiteks tema enda tehtud uurimus Kilimand˛aro liustikest Tansaanias näitab, et dramaatiline vähenemine on tingitud peamiselt aastakümneid läbivast õhuniiskuse kõikumiste mustritest

“Laialt levinud idee sellest, et liustike kahanemine on tingitud ainult õhutemperatuuri kasvust on naiivne. Glatsioloogid on juba üle 50 aasta teadnud, et liustikud on tunglikud tervele reale kliimamuutujatele, millest kõiki ei saa globaalse soojenemise arvele kirjutada,” ütles ta.

Küsimus globaalse soojenemise mõjust liustikele kerkis päevakorda aasta alguses, mil Rahvusvahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) raportis leiti viga. Viimane väitis, et Himaalaja liustikud võivad kaduda juba aastaks 2035. Tõusnud pahameel seadis küsitavuse alla kogu IPCC senise tegevuse ja päädis Akadeemiatevaheliste Nõukogu (InterAcademy Council) sõltumatu revisjoniga, nõukokku kuuluvad 15 riigi rahvuslikud akadeemiad.

Teadlased on siiski kindlad, et uued leiud ei süüta uusi vastuolusid. “Ilma selliste uurimusteta oleks kliimateadus tegelikult vähem usutav kui praegu,” ütles Martin Beniston, Genfi ülikooli kliimateadlane, kes uuringus ei osalenud. “Globaalsest soojenemisest põhjustatud probleemid on tingitud nii inimtegevusest kui ka looduslikest muudatustest. Need uued leiud illustreerivad harukordselt, kui kompleksne see probleem on. Küsimus on teaduslikus aususes, kui tunnistada, et kõik kliimamuutused on tingitud ainult kasvuhoonegaasidest,” lisas Beniston.

Beniston lisab, et looduslikest kliimamuutustest arusaamine ei tee siiski probleemi olematuks·: “Isegi kui kasvuhoonegaaside osalus liustike sulamises on kõigest 50·%, on see kõike muud kui välistatav.” Kuigi Himaalaja liustikud ei ole nii haavatavad kui IPCC raport algselt väitis, on Euroopa Alpide liustikud juba hääbumas. Kaseri sõnul võivad nad sajandi lõpuks kaotada kuni 90·% enda praegusest massist.

Allikas:
Nature News: “Glaciers’ wane not all down to humans”