Kui rääkida tähtedest, on kaalukaimaks näitajaks nende mass. Nüüd on astronoomid maailma võimsaimat maapealset teleskoopi kasutades reastanud seitse senituntud universumi suurimat tähehiiglast.
Meie tähesüsteemi keskne täht on tavaline kollane kääbus. Arvatavasti põleb see veel neli miljardit aastat, pärast mida paisub see tublisti ja kahaneb seejärel valgeks kääbuseks. Maa protsessi käigus hävineb. Mida suurem täht aga alguses on, seda kiiremini see oma eluea lõpuni jõuab. Sinised kääbused on kollastest kääbustest haruldasemad ja plahvatavad supernoovana 30 miljoni aastaga.
Tihedas täheparves paiknev ülihiid R 136a1 on massiivseim täht, mis kunagi leitud. Foto·: ESO
Sinised kääbused kahvatuvad siniste ülihiidude kõrval, mis on Päikesest sada või isegi rohkem korda suuremad. Nende valgus on miljoneid korda eredam. Ükskõik, mis nii ere ja suur on, põletab ennast paratamatult ka kiiresti läbi. ülihiiud plahvatavad supernoovana vaid paari miljoni aasta jooksul pärast oma sündi.
Astronoomid on siniseid ülihiidusid otsinud juba kümnendeid. Vahetevahel märkavad nad mõnda kaudselt, kuna hiidtähed varjutavad oma ümbruses kõik muu. Kuna aga ülihiiud on teistele tähtedele niivõrd lähedal, on harilikult võimatu nende üksikkiirgust eristada.
Seega hakkas astronoomide töörühm eesotsas astrofüüsik Paul Crowtheriga Sheffieldi ülikoolist neid spetsiaalselt otsima. Nad kombineerisid 2000. aastate alguses Hubble’i kosmoseteleskoobi abiga tehtud fotod Tšiilis paikneva Väga Suure Teleskoobi (VLT) omadega. Kasutades VLT erakordset lahtutusvõimet õnnestus töörühmal valida välja kolm ülihiidu NGC 3603 ning neli R 136 täheparvest, mis asuvad Maast vastavalt 22,000 ja 165,000 valgusaasta kaugusel.
Vaatamata nende väiksele hulgale, domineerivad nad selgelt oma täheparves. Näiteks Monthly Notices of the Royal Astronomy Society R 136 kohta ilmunud uurimuse kohaselt pärineb ligi pool antud täheparve päikesetuule osakestest just nendelt neljalt hiiult. Intensiivse kiirguse tõttu poleks võimalik mitme valgusaasta raadiuses elu tekkida.
Suur oli aga astronoomide üllatus, kui avastati, et täht R 136a1 võib-olla hoopis hüperhiid. Selle mass võib olla kuni 300 Päikese massi, mis on kaks korda suurem, kui see olemasolevate teooriate kohaselt olla saaks. Crowtheri sõnade kohaselt kujutab see endas astronoomidele väljakutset. Mitte keegi ei tea, kas hüperhiiud saavad tekkida nagu tavalised tähed või on see võimalik mastaapse ühinemisprotsessi tõttu, nagu tekivad näiteks ülimassiivsed mustad augud ja galaktikad.
Samasugune mõistatus on, mis hiigeltähtedest oma elu lõpus saab. Kuigi ilmselt plahvatavad need supernoovana, pole kindel, mis tüüpi supernoova nendest saab. Sinisest hüperhiiust võib saada pärast supernoova plahvatust neutrontäht või must auk. Ükskõik, mis nendest saab, “ei saa me seda kindlalt öelda,” ütles Crowther.
Baltimore’i kosmoseteleskoobiteaduse instituudi astronoom Nolan Walborni sõnade kohaselt saab antud uurimusest vaieldamatu klassika. Juba aastaid on astronoomid vaielnud, kui suured tähed üleüldse olla saavad. Antud artiklil on aga “kõva tuum, kuna seal on kõik vajalikud faktid,” mis näitab, et leitud tähed võivad olla tõepoolest massiivseimad, mis seni teada oli.
Cambridge’i Harvard-Smithsonian’i Astrofüüsika keskuse astronoom Scott Keyon nõustub sellega·: “See on võrratu tulemus, ainus konks võib-olla aga selles, et mõni ülihiid on hoopis tähepaar. Siiski paistab aga tähtede massi ülemine piirang tõusvat kiiremini, kui meie arusaamine sellest, kuidas need moodustuda saavad.”
[flashvideo file=video/starsjustgot1.flv /]
Allikas:
ScienceNOW: “Stellar Heavyweight Breaks the Scales.”
Teadusartikkel ajakirjas Monthly Notices of the Royal Astronomy Society (.pdf)