Idee ühendada erinevaid hajali paiknevaid arvuteid ja muid infotehnoloogilisi seadmeid näiliselt üheks suureks “virtuaalarvutiks” on pärit juba Interneti algusaegadest. Näiliselt lihtsa eesmärgi saavutamiseks on kulunud teadlastel ja infotehnoloogiaspetsialistidel siiski ligi 30 aastat. Selle aja jooksul on muutunud ja arenenud interneti-tehnoloogia vajalikule tasemele nii töökindluse, kiiruse kui ka turvalisuse seisukohalt lähenedes. Teisest küljest on tekkinud ka teadus- ja ettevõtlusvaldkonnas järjest suurem huvi ja vajadus antud süsteemide järgi. 90. aastate lõpus pandi paika uue tehnoloogia raamistik ja siis võeti kasutusele ka ingliskeelne nimetus, grid, selle jaoks. Eesti keeles oleks ehk suupäraseim vast “võre”.
Kui algselt oli idee ühendada ennekõike superarvuteid, et saada suuremat arvutusvõimsust, siis praeguseks hetkeks on raskuspunkt liikunud kõigi mõeldavate infotehnoloogiliste vahendite ühendamisele: alates arvutitest kuni andmehoidlate- ja baaside ning spetsiaalseadmeteni välja. Sellist uudset lähenemist nimetatakse tänapäeval infotehnoloogiliste ressursside “virtualiseerimiseks”.
 |
| Poolteist aastat tagasi mahtusid Eesti esimesed arvutusvõre komponendid ära ühele kirjutuslauale. Praeguseks on võresse ühendatud juba üle saja arvuti ja andmehoidlate kogumaht on ligi 4 Terabaiti: http://grid.eenet.ee/. |
Kõlab ehk üllatavalt, aga hetkel on suurimateks võretehnoloogia arendajateks osakestefüüsikud. Põhjust pole vaja kaugelt otsida – aastal 2007 algab maailma suurimas osakestefüüsika laboris CERN-is, Genfi lähedal Šveitsi ja Prantsusmaa piiril, uus osakestefüüsikaeksperiment, mis toodab ennenägematul hulgal andmeid. Aastas toodetakse andmehulk, mille hoidmiseks käesoleval hetkel oleks vaja umbes 200 000 personaalarvuti keskmise mahtuvusega kõvaketast. Veelgi keerulisemaks muudab ülesande see, et andmed muutuvad teadlastele arusaadavaks alles pärast keerulist andmetöötlust. Et seda ülesannet lahendada, oleks vaja omavahel ühendada kümneid tuhandeid arvuteid üle maailma. Lisaks peab süsteem võimaldama ka tuhandetel teadlastel seda lihtsalt kasutada ja juhtida.
Teisalt pole osakestefüüsikud infotehnoloogia maailmas päris võhikud. Tänapäeval nii igapäevane WWW ehk veeb pärineb sealtsamast CERN-ist. Loodi see 90-ndate aastate alguses põhjusel, et osakestefüüsikutel oli vaja internetis jagada suuri infohulki, aga selleks puudusid tol hetkel kasutajatele mugavad vahendid.
Kuna võretehnoloogia on siiski palju keerulisem WWW-st, siis on arendustöösse kaasatud ka paljud suurfirmad eesotsas IBM, Microsofti, Oracle ja paljude teiste tuntud suurfirmadega. Arendust koordineerib organisatsioon nimega Global Grid Forum (GGF) ja ka mainitud organisatsioon IGTF tegutseb GGF juures.
Eesti pole küll võretehnoloogia arendajate esirinnas, aga samas ei pea ka oma positsiooni häbenema. 2004. aasta jaanuaris alustas Tallinnas Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis tööd esimene rahvusvahelise võre komponendid Eestis. Samal aastal alustas aktiivset tegevust ka Eesti teadusasutusi ühendav projekt “Eesti Grid”, http://grid.eenet.ee/. Hetkel on Eesti Gridi ühendatud üle 100 arvuti ja ligi 4 Terabaiti andmehoidlaid. Rahvusvaheliselt pakub huvi Eestis kogemus elektrooniliste ID-kaartidega, kuna antud tehnoloogia on täiesti kasutatav ka kasutajate tuvastamisel võresüsteemides. 2005. aasta novembris alustab tööd Euroopa Liidu poolt rahastatav BalticGridi projekt, mille partnerid asuvad Eestis, Lätis, Leedus, Rootsis, Poolas ja Šveitsis (CERN). Tunnustuseks Eesti partneritele on see, et nende juhtida on antud BalticGridi infrastruktuuri loomine Balti riikides. Lähiajal plaanib alustad tegevust Eesti teadlaste ja ettevõtete võreteemaline koostööprojekt.
Ref. http://news.taborcommunications.com/msgget.jsp?mid=487080