Olgem ausad, see ettepanek kõlab alul ikka väga imelikuna. Miks peaksime me tahtma põletada väävlit vääveldioksiidiks, mis on mürgine gaas ning segunedes veeauruga põhjustab happevihmu. See oleks nagu vabatahtlik “boonussaastamine”. Kuid vaatleme Paul Crutzeni, nobelisti ja atmosfäärikeemiku, ettepanekut natuke lähemalt. Nimelt pooldab 72. aastane teadlane väävli põletamist vääveldioksiidiks stratosfäöäris, kus veeauru oluliselt pole, ning seal muundub vääveldioksiid väävliosakesteks, mis põhjustavad päikesekiirguse tagasipeegeldumist. Oma väite tõestuseks tõi atmosfäärikeemik Pinatubo vulkaanipurske 1991. a, mis põhjustas järgmisel aastal üleilmse poolekraadise temperatuurilanguse oma õhkupaisatud 20 tonni vääveldioksiidi tõttu.
 |
| Pinatubo vulkaanipurse (Wikipedia) |
Pinatubo purske põhjustatud tempratuurialang pani Crutzeni mõtlema, et kas tööstusliku vääveldioksiidiga ei saaks sama tulemust saavutada. Siin tekkis ka küsimus, kas looduskaitsjate üks suurimaid edukaid võitlusi, kampaania vääveldioksiidi emissiooni vastu, mitte hoopis karuteene meie kliimale ei teinud? Crutzeni meelest on lahendus ülimalt lihtne. Maa lähedalt atmosfääri eraldunud vääveldioksiid on õhuringluses umbes nädal, enne kui ta happevihmana või mõnel muul , pigem kahjulikul moel maapeale tagsi jõuab. Stratosfääris ringleksid väävliosakesed aga umbes kaks aastat ning nende kahjulik mõju meie keskonnale oleks samuti märgatavalt väiksem. Sellise taevakülmiku töölhoidmine maksaks ka kõigest umbes 25 kuni 50 miljardit dollarit. “Muidugi oleks süsinikdioksiidi emissiooni vähendamine primaarne eesmärk. Aga ma kahtlen siiralt, et poliitikud sellega hakkama saksid,” lausub Crutzen.
Ekspertide hinnangul peaks kliimasoojenemise
 |
| Praeguseks Kyoto protokolli ratifitseerinud riigid (rohelisega), mitte ratifitseerinud (punasega) (Wikipedia) |
vähendamiseks vähendama CO2 emmisiooni 60 kuni 80 protsenti. Kuid kahjuks on reaalsus, et USA hoolimatuse tõttu on isegi Kyoto protokolli märgatavalt tagasihoidlikumad eesmärgid suhteliselt kättesaamatuks muutunud. Sellises seisus on teadlased tulnud ridamisi ulmelistele plaanidel, alustades kosmosesse Maa ette hiigelpeegli ehitamisest, lõpetades ookeani pinna valgust peegeldavate plastikaatidega katmiseni.
 |
| Paul Crutzen (NASA) |
Kriitikale vaatamata on Crutzenil ka ridamisi toetajaid alustades näiteks kasvõi Ralph J. Ciceronega, Ameerika rahvusliku teaduste akadeemia presidenga, ning lõpetades Hans von Strochiga, Hamburgi ülikooli klimatoloogiga, kelle sõnul pole Crutzen idioot ning seetõttu tuleks ta ettepanekut vhemat mõtetes mõlgutada. Crutzen ise nõustub isegi sellega, et see on suhteliselt vastik eksperiment, kuid samuti on pooluste sulamine ning veetaseme üldine tõus.
Allikas: Spiegel-Online (http://www.spiegel.de/spiegel/0,1518,425979,00.html)
Tõlkis: Tiit Sepp