• Arhiiv
    • Eesti füüsikapäevad ja füüsikaõpetajate päevad
      • 2017.a. füüsikapäevad
      • 2016.a. füüsikapäevad
      • 2015. a. füüsikapäevad
      • 2003.a. füüsikaõpetajate päev
    • EFS Täppisteaduste Suve- ja Sügiskoolid
      • 2017.a. sügiskool
      • 2016.a. sügiskool
      • 2015.a. sügiskool
      • 2014.a. sügiskool
      • 2013.a. suvekool
      • 2013.a. sügiskool
      • 2012.a. suvekool
      • 2012.a. sügiskool
      • 2011. a. suvekool
      • 2010. a. suvekool
      • 2010.a. sügiskool
      • 2009.a. sügiskool
      • 2008.a. suvekool
      • 2008.a. sügiskool
      • 2007. a. suvekool
      • 2007.a. sügiskool
      • 2006.a. suvekool
      • 2005.a. suvekool
      • 2005.a. sügiskool
      • 2004.a. suvekool
      • 2004.a. sügiskool
    • Füüsika õpetajate sügisseminarid Voorel
      • Voore 2017
      • Voore 2015
      • Voore 2011
      • Voore 2009
    • EFS aastaraamatud
    • Teaduslaagrid
    • Akadeemiline füüsikaolümpiaad
    • Tähe perepäevad TÄPE

FYYSIKA.EE

Elu, loodus, teadus ja tehnoloogia

  • Eestist endast
    • Arvamus
    • Teated
    • Persoon
    • Eesti füüsikaolümpiaadid
  • Teadusuudised
    • Eesti teadusuudised
      • Tartu Ülikool
      • KBFI
      • Tallinna Tehnikaülikool
      • Tõravere Observatoorium
    • FYYSIKA.EE hoiab silma peal – Teemad
    • Referaadinurgake
    • Päevapilt
  • Eesti Füüsika Selts
    • Teadusbuss
    • Füüsika, keemia ja bioloogia õpikojad
    • Füüsika e-õpikud
    • Eesti Füüsika Seltsi põhikiri
  • Füüsikaõpetajate osakond
    • Füüsikaõpetajate võrgustik
  • Füüsikaüliõpilaste Selts
  • Kontakt

Traadivaba. Täielikult.

19.07.2007 by toimetaja

Wireless on saanud igapäevaseks ja pea igakohaseks asjaks. Siiski, päriselt ilma traatideta kah veel hakkama ei saa: iga paari tunni tagant (ehk ka pisut harvemini) teatab teie sülearvuti nõudlikult, et ta patarei on tühjaks saamas. Ja siis tuleb lõpuks ikkagi traat seina pista ja näljasele elektrit anda.
Muidugi, põhimõtteline võimalus täielikuks traadivabaduseks on ammu teada: täita ruum elektromagnetlainetega, millest siis kõik tarbijad saavad vabalt* energiat ammutada. On vaid kaks aga (peale *-ga seotud “aga”, millest allpool): tegemist on tohutu energia raiskamisega (vaid väga väike osa lainete energiast püütakse kinni ja kulutatakse eesmärgipäraselt) ja muidugi kerkib jälle küsimus võimalikust mõjust inimeste tervisele. Nüüd aga terendab võimalus, mis ehk mõlemat nimetatud probleemi vältida suudab. Tema tunnussõnadeks on “lekkemoodid”, “resonants” ja “lähiväli”. Lihtsustatult ja lühidalt: energiaallikas on resonaatorsüsteem, kust laineid eriti välja ei kiirgu (väikesed energikaod). Kui aga taolise süsteemi lähedusse asetada teine samale sagedusel häälestatud resonaator, siis võib energia sinna suhteliselt efektiivselt üle kanduda, ilma et teda ruumi laiali levivate lainetena oluliselt kaduma läheks. Vahemärkusena: nähtus, mis optilises diapasoonis ja molekulaartasemel kiirguseta energiaülekandena tuntud. Idee autoriks on MIT dotsent Marin Soljacic, keda veebis on juba jõutud ka “uueks Nikola Teslaks” ristida.

* aga vaevalt, et keegi seda energiat nii väga vabalt jagada tahab. Muidugi, kuna kõneksoleva lahenduse puhul on jutt on energia ülekandest siiski küllaltki väikestele kaugustele (ühe toa või ka mõneti suurema ruumi ulatuses), siis piirab juba lokaalsus “energialapuliste” ligipääsu.

Allikad:
http://www.physorg.com/news82754873.html

http://arxiv.org/ftp/physics/papers/0611/0611063.pdf (originaalartikli preprint enamhuvilisele-teadlikule lugejale)

Koostas: Jaak Kikas

Filed Under: Rakenduslik teadus, Teadusuudised

Copyright © 2026 · Eesti Füüsika Selts · Log in