Teadlastel on õnnestunud panna väikesed polüstüreenpallid vesinikperoksiidi lahuses liikuma, kattes nende ühe külje plaatinaga. Mõne mikromeetrise läbimõõduga pallid hakkavad liikuma, sest plaatina katalüütilisel toimel laguneb vesinikperoksiid veeks ja hapnikuks. Teadlased usuvad, et kunagi on võimalik kasutada "tehisujujaid" ravimite organismi toimetamiseks.
Nii pisikesi objekte ujuma panna pole sugugi lihtne, sest väikestel kaugustel on vesi väga viskoosne. Mõned bakterid kasutavad ujumiseks keerulise ehitusega viburit. Tehiviburi loomine on osutunud väga keerukaks. Ramin Golestanian, Sheffieldi Ülikooli teoreetiline füüsik ja tema kolleegid pakkusid 2005. aastal välja palju lihtsama idee väikeste objektide liikuma panemiseks, kusjuures liikuvaid osi ei kasutata üldse. Praeguseks on teise Sheffieldi füüsiku, Richard Jonesi juhitud töörühm selle idee realiseerinud.
Kasutati polüstüreenpalle, mille läbimõõt oli umbes 1.6µm ja mille üks külg oli kaetud plaatinag
a. Käivitunud katalüütilise reaktsiooni käigus väheneb plaatinaga kaetud ala läheduses vesinikperoksiidi kontsentratsioon. Säilitamaks tasakaalu hakkab vesi sellest piirkonnast eemale voolama. See voolav vesi lükkabki pallikest katte suhtes kindlas suunas.
Kasutades mikroskoopi on kindlaks tehtud, et pallikesed liiguvad kiirusega kuni 5µm/s, mis ei jää palju maha sama suurte bakterite kiirusest. Golestanian arvab, et sama tehnoloogiat saaks kasutada ka teistes vedelikes, kaasaarvatud veres. Paraku peavad "ujujad" väikeste mõõtmete tõttu jagama ka bakterite probleeme. Põrked veemolekulidega tõukavad pallikesi nende teelt kõrvale: seda protsessi nimetatakse Browni liikumiseks. Pärast mõnesekundilist liikumist kindlas suunas hakkasid pallikesed ujuma mööda täiesti suvalist trajektoori.
Golestanian sõnul pole võimalik luua pisikest objekti, mis ei alluks Browni liikumisele. Samas usub ta, et neid on võimalik väliselt juhtida, näiteks objekti paigaldatud magnetdipooli abil saaks seda magnetväljaga tüürida.
Koostas: Kaarel Piip
Allikas: physicsworld.com