California Ülikooli teadlased selgitasid kuidas tekivad nööripuntrad ja miks kõrvaklappide juhe taskus sõlme läheb.
Dorian M. Raymer ja Douglas E. Smith California Ülikoolist uurisid juhuslikku sõlmede teket pesumasina trumlit meenutava seadmega, mida kasutati nöörijuppide ringi ajamiseks. Selgus, et kümme täispööret on piisav tekitamaks 50% tõenäosusega sõlme. Viimaste liigi määramine osutus mõneti keerukamaks, pealtnäha väga erinevad nööripusad võivad sisaldada samaväärseid sõlmi ja vastupidi. Õnneks on sellele küsimusele pühendatud terve matemaatika haru. Idee on nööriotsad (mõttes) omavahel ühendada, et ei oleks võmalik sõlmi lahti siduda ega juurde tekitada. Kui kaks niisugust otsteta sasipundart saab nööri läbi lõikamata samasuguseks sõrmitseda, on nende sõlmed identsed. 1983 aastal võttis samas California Ülikoolis matemaatik Vaughan Jones kasutusele nüüdseks tema nime kandvad polünoomid, mis on defineeritavad mistahes sõlme jaoks. Tegemist ei ole siiski täiusliku kirjeldusega, sest mõned erinevad keerulised sõlmed annavad sama Jonesi polünoomi, ent lihtsamate puhul on vastavus üksühene. Raymer ja Smith kasutasid viimast asjaolu pildistades pöördtrumlist välja võetud nööripuntraid ja leides enda kirjutatud arvutiprogrammi abil piltide põhjal Jonesi polünoomid. Mõne tuhande tsükli jooksul esinesid kõik 14 võimalust, kus nöör põimub ümber enda seitse või vähem korda. Sõlmede füüsika põhjalik tundmine aitaks kaasa nende tekke selgitamisele DNA molekulidesse, ehkki viimase nähtuse põhjused erinevad oluliselt juhuslikust jõust, mida Smith ja Raymer kasutasid. Raymeri sõnul on nende katse eelkõige ühe Murphy seaduse teaduslik tõestus, juhe läheb alati taskus sõlme.
Allikas: sciencenews.org
Toimetas: Erik Randla