Lennuki pardajärjekorras ootamine on küll tüütu, ent tõeline teadlane kasutab sedagi aega arukalt.
Väidetavalt tabas just lennujaama järjekorras oodates USA Fermilabi osakestefüüsik Jason Steffenit mõte rakendada oma põhitöös kasutatavaid matemaatilisi meetodeid lennuki täitmise efektiivsemaks muutmiseks.
 |
Lennukompaniid kaotavad igapäevaselt hiigelsummasid, oodates reisijate pardale jõudmist. Kui see üldse süstematiseeritult korraldatud on, sisenevad esimestena tagumistes ridades sõitjad. Steffen kasutas laialt levinud Monte Carlo meetodil põhinevat simulatsiooni näitamaks, et niisugune korraldus on pea aeganõudvaim kõikidest võimalikest. Palju efektiivsemaks osutus skeem, kus esmalt sisenevad reisijad nii, et nende vahele jääb üks vaba rida, mis jätab piisavalt ruumi pagasi paigutamiseks. Seejärel täidetakse ülejäänud read, kusjuures jällegi on inimeste vahel istmeread, mida parasjagu ei täideta. See tundub ka intuitiivselt mõistlik, nagu ka järeldus, et efektiivsem on lennuki täitmist alustada aknaäärsetest kohtadest. Arvutus võimaldab siiski niigi ilmsele lisaks hinnata ka väikeste ideaaljuhust kõrvalekallete mõju ja ilmneb, et see on kirjeldatud skeemi puhul suhteliselt väike. Loomulikult ei saa loota, et kõik toimibki reaalses olukorras sama sujuvalt kui teoreetiku peas – näiteks soovivad pere- ja sõpruskonnad korraga lähedasi kohti hõivata, seetõttu ongi häirituste väike mõju oluline. Neljakümnerealise 240 kohaga lennuki jaoks ennustab Steffen kuni seitsmekordset aja kokkuhoidu.
Vasemal on toodud ideaalskeem, paremal on reisijad gruppidesse jaotatud. Arvud tähistavad pardale minemise järjekorda.
Allikas: Nature 451, 1040
Toimetas Erik Randla