Et oma praegust modelleerimissuutlikkuse taset tõsta, taotlevad klimatoloogid ulatuslike investeeringute tegemist oma arvutiparki ja uurimisvahenditesse. Taotluste taga on soov pakkuda kliimaprognoose, mis oleks sama kasulikud, ja kasutatavad, nagu ilmaennustused.
Inglismaal Readingis neli päeva kestnud Euroopa Keskpikkade Ilmaennustuste Keskuse (European Centre for Medium-Range Weather Forecasts) tippkohtumise lõpus rõhutasid teadlased vajadust inimgenoomi projekti (Human Genome Project) mõõtu kliimaennustusprojekti järele. Tähtsaim osa selles süsteemis oleks maailma kliimauuringute keskus, mis läheks maksma hinnanguliselt umbes 10 miljardit krooni ning mille arvutid oleks kordi võimsamad kui sel ala hetkel kasutusel olevad.
Küsimustele selle kohta kui tõsised saavad olema globaalse soojenemise tagajärjed ja mil viisil see konkreetseid piirkondi mõjutama hakkab, ei oska klimatoloogia hetkel veel vastuseid anda. Vähemalt osaliselt on selles süüdi piiratud andmetöötlussuutlikkus. Kaasaegsed kliimamudelid töötavad umbes 10 teraflopi suuruse jõudlusega arvutitel, mis tähendab, et nad suudavad teha 10 triljonit matemaatilist arvutust sekundis. Suurele kiirusele vaatamata, on sellistel arvutitel töötavad mudelid aga ikkagi skemaatilised, sest jaotavad maailma üle 100 kilomeetrise läbimõõduga tükkideks.
Jõudluse tõstmine 10 000 korda – kiiruseni sadu petafloppe sekundis – annaks modelleerijatele võimaluse uurida simulatsioone kilomeetrise täpsusega. Nii saaks paremini ennustada orkaanide liikumist ja lõpuks ometi ka lokaalset süvakonvektsiooni, mille kaudu liigub suurel hulgal energiat kõrgatmosfääri. Toetudes nendele andmetele saaks luua uue ja parema mudeli.
Teadlased usuvad, et sellise tehnoloogia abil suudaksid nad anda adekvaatsed vastused vähemalt osadele globaalse soojenemise tagajärgi puudutavatest pakilistest küsimustest. Riiklikud kliimamodelleerimisega tegelevad asutused, nagu Suurbritannias Exeteris asuv Met Office või USA riiklik atmosfääriuuringute keskus NCAR (National Center for Atmospheric Research), ei suuda aga piisavalt investoreid ligi meelitada. Ja kuigi Jaapani Earth Simulator (maasimulaator) oli kunagi maailma kiireim superarvuti, siis nüüdseks on ta langenud juba 30. kohale ning petaflop-masinate ilmuminegi on vaid mõne kuu küsimus.
„Et inimesi kliimaprognooside vajalikkuses veenda, peame me oma tulevaste arvutuste õigsuse ja kasulikkuse kohta hulljulgeid lubadusi andma,“ seletab New Jersey’s asuva Princetoni ülikooli geofüüsikaliste vedelike dünaamika labori (Geophysical Fluid Dynamics Laboratory) loodusteadlane Leo Donner. Itaalia geofüüsika ja vulkanoloogia instituudi (Institute of Geophysics and Volcanology) kliimamodelleerija Antonio Navarra ütleb tema ridade vahele peidetud idee aga otse välja: „Me oleme jõudmas punkti, kus riiklikest vahenditest enam teadusalaste küsimuste lahendamiseks ei piisa.“
Rohkem raha ja huvitavaid väljakutseid annaks ka lootust, et kliimamodelleerimise alal kompetentsed tipptaseme programmeerijad uutele jahimaadele ei kipuks. Eelpool mainitud tippkohtumist juhatanud Clavartoni globaalse keskkonna ja ühiskonna instituudi (Institute of Global Environment and Society) president Jagadish Shukla sõnul kahaneb see inimressurss „kiiremini kui merejää“ kuna selliste ettevõtete nagu Google pool pakutavad palganumbrid ning alati kindel töökoht meelitavad töötajaid teaduse juurest eemale.
Kohtumise esimesel päeval ütles majandusteadlane ja Columbia ülikooli juures tegutseva Maa Instituudi (Earth Institute) direktor Jeffrey Sachs oma ettekandes, et kui teadlased suudaks tõesti leida lahendusi olulistele küsimustele…nagu toiduvarude tulevik…oleks poliitikud ka kindlasti huvitatud vajalike miljardite investeerimisest. Kuigi valitsuselt raha küsimine on igati loogiline lähenemine, julgustas nüüd pensionil olev endine California Lawrence Livermore National Laboratory klimatoloog Lawrence Gates kohalolijaid ka filantroopide poole pöörduma.
Investeerigute jagamine uute ja vanade keskuste vahel võib aga üsna keeruliseks osutuda. On neid, kes kardavad, et üks suur globaalne keskus võib riiklike keskuste edasise eksisteerimise ohtu seada, sest kasutuskõlblike prognooside saamiseks poleks valitsustel enam mingit vajadust endale lähedal asuvaid uurimisjaamu toetada. „Kõik on nõus, et kliimamodelleerimine vajab suuri investeeringuid, kuid see, kas üks kõikehõlmav keskus on antud olukorras kõige õigem lahendus, on juba hoopis teine küsimus. On ju ka teisi võimalusi,“ ütleb Met Office’i vanemteadur John Mitchell. Donneri sõnul oli aga kohtumise viimasel päeval esitatud plaanis, mis pidi demonstreerima globaalse keskuse võimalikku kohta kaasaegsel teadusmaastikul, jäetud riiklikele keskustele alles veel vaid andmete levitamise ülesanne.
Shukla oli aga kindlalt seda meelt, et „iga teaduslik läbimurre viib lõpuks sellega tegelemiseks suunatud asutuse loomiseni“. „Meie töökorralduses seisab ees evolutsiooniline muutus ja me ei tohiks seda karta,“ ütleb Navarra. Readingi ülikooli juures tegutseva globaalse atmosfäärimõõtmise keskuse (Centre for Global Atmospheric Modelling) direktori Julia Slingo arvates oleks võinud kohtumine selliste erimeelsuste pärast ka läbi kukkuda, kuid lõpuks oli seal valitsev üksmeel lihtsalt „fantastiline“.
Mitmed kohalolijad avaldasid oma pahameelt asjaolu suhtes, et uue keskuse rahastamine ei hakka toimuma üksnes seal tehtavate tipptasemel teadussaavutuste põhjal – tulemuslike teadusuuringute läbiviimine võib keskusele hoopis saatuslikuks saada, sest jätab mulje nagu oleks tegemist pigem „suurte poiste mänguasja“ kui poliitikat kujundava tööriistaga.
„Kui palume poliitikutel meid vaid paremini mõista, on meil väga vähe lootust neilt vajalikku toetusraha kätte saada,“ hoiatas Shukla. Kuid nagu NCAR teadlane Mitch Moncrieff ütles: „Et paremaid prognoose koostada, on meil vaja oma teadusuuringud täiesti uuele tasemele viia ja seda isegi sel juhul, kui poliitikud sellest aru saada ei taha“. Enamus kuulajatestki oli seda meelt, et asjaga ei saa enam oodata. „Meil oleks vaja revolutsiooni, sest see peab nii kiiresti kui võimalik teoks saama,“ ütles Londoni Imperial College’i juures tegutseva Granthami kliimamuutuste instituudi (Grantham Institute for Climate Change) professor Brian Hoskins.
Allikas: Nature
Leave a Reply