Kui suur üks galaktikaparv üleüldse olla saab?
Põhimõtteliselt ei ole mingisugust fundamentaalset piirangut, kui massiivseks galaktikaparved muutuda saavad. Siiski on tänasel päeval füüsikute poolt enim soositud kosmoloogilise mudeli alusel võimalik üpris kindlalt öelda, kui tõenäoline on konkreetse massiga parve teatud universumi ajaloo perioodil leida.
Seega, kui leiaksite edaspidi veel tunduvalt suurema massiga galaktikaparvi…
…väga varasest universumist, seaks see praeguse mudeli natukene kahtluse alla. Siiski ei ole pressiteates kirjeldatud parv ilmselt iseenest piisavalt suur, et midagi sellist juhtuda saaks.
Mis nii suurte parvede sisemuses toimub? Kui palju gravitatsioon tähtede ning galaktikate evolutsiooni mõjutab?
See on hetkel väga kuum uurimuste tegemise teema. Lühidalt öeldes takistab tihedam keskkond tähtede moodustumist.See on ka üks viise, mille alusel astronoomid galaktikaparvi tegelikult otsivad. Kui taevas on võimalik märgata väga punastena paistvate galaktikate suurt kontsentratsiooni, siis on arvatavasti tegu galaktikaparvega. Taustgalaktikad paistavad aga sinakatena, kuna seal tekib palju rohkem tähti.
Tom Crawford lõunapoolusel.
Avastatud galaktikaparv asub ligikaudu seitsme miljardi valgusaasta kaugusel. Kuidas astronoomidel on üldse võimalik midagi nii kaugel leiduvat uurida? Palja silmaga vaadeldes tundub taevalaotus ju täielikult mustana.
Lõunapooluse Teleskoop ei vaatle taevast valguse lainepikkustel, mida inimsilm registreerib. Selle asemel uurib SPT universumit mikrolainete piirkonnas, millede lainepikkus on paar millimeetrit. Kui sinu silmad oleksid õhtul välja minnes rannapalli suurused ja sa suunaksid pilgu taevasse näeksid sa, et kogu taevalaotus hõõguks pidevas valgussäras. Seda valgust tuntakse Kosmilise Mikrolainete Taustkiirguse nime all või CMB-na.
Kui CMB universumi suurimaid struktuure nagu galaktikaparvi läbib, siis tekivad selles häired, mida on SPT võimeline ka märkama. Need tekivad Sunyaev-Zel’dovich’i efekti tõttu, mille ilmnemist ennustati ette 1970. aastatel. Tegelikult jaguneb see veel omakorda kolmeks: temperatuuri efektid, kinemaatilised efektid ja polarisatsioon. Samas on võimalik sellest kõigest näiteks Wikipedias lähemalt lugeda.
Leave a Reply