• Arhiiv
    • Eesti füüsikapäevad ja füüsikaõpetajate päevad
      • 2017.a. füüsikapäevad
      • 2016.a. füüsikapäevad
      • 2015. a. füüsikapäevad
      • 2003.a. füüsikaõpetajate päev
    • EFS Täppisteaduste Suve- ja Sügiskoolid
      • 2017.a. sügiskool
      • 2016.a. sügiskool
      • 2015.a. sügiskool
      • 2014.a. sügiskool
      • 2013.a. suvekool
      • 2013.a. sügiskool
      • 2012.a. suvekool
      • 2012.a. sügiskool
      • 2011. a. suvekool
      • 2010. a. suvekool
      • 2010.a. sügiskool
      • 2009.a. sügiskool
      • 2008.a. suvekool
      • 2008.a. sügiskool
      • 2007. a. suvekool
      • 2007.a. sügiskool
      • 2006.a. suvekool
      • 2005.a. suvekool
      • 2005.a. sügiskool
      • 2004.a. suvekool
      • 2004.a. sügiskool
    • Füüsika õpetajate sügisseminarid Voorel
      • Voore 2017
      • Voore 2015
      • Voore 2011
      • Voore 2009
    • EFS aastaraamatud
    • Teaduslaagrid
    • Akadeemiline füüsikaolümpiaad
    • Tähe perepäevad TÄPE

FYYSIKA.EE

Elu, loodus, teadus ja tehnoloogia

  • Eestist endast
    • Arvamus
    • Teated
    • Persoon
    • Eesti füüsikaolümpiaadid
  • Teadusuudised
    • Eesti teadusuudised
      • Tartu Ülikool
      • KBFI
      • Tallinna Tehnikaülikool
      • Tõravere Observatoorium
    • FYYSIKA.EE hoiab silma peal – Teemad
    • Referaadinurgake
    • Päevapilt
  • Eesti Füüsika Selts
    • Teadusbuss
    • Füüsika, keemia ja bioloogia õpikojad
    • Füüsika e-õpikud
    • Eesti Füüsika Seltsi põhikiri
  • Füüsikaõpetajate osakond
    • Füüsikaõpetajate võrgustik
  • Füüsikaüliõpilaste Selts
  • Kontakt

Uus meetod 3D ekraanide arenduses

11.11.2008 by toimetaja

Firmas 3DIcon on välja töötanud uut tüüpi ruumilist pilti näitava ekraani.
Tegemist on seadmega, mis oma olemuselt on võimeline tekitama igast küljest vaadeldavaid kujutisi nii, nagu seda ulmefilmides tavaliselt ette kujutatakse. Mitte, et neist saaks läbi jalutada – kujutiste saamiseks ergastatakse valikuliselt keskkonda paigutatud fosforestseerivaid nano-osakesi, st põhimõtteliselt on see masin justkui nanomeetriliste jaaniussikeste parv, mis seisab rahulikult paigal ning lülitab end sisse-välja vastavalt sellele, mida vaatajale näidata tahetakse. 
Ehk siis kõige keerulisem osa sellest seadmest on justnimelt see ergastamise või sisse-välja lülitamine. Selleks kasutatakse keerukat mikropeeglite süsteemi, kus arvutiga juhitakse kahte plaaditäit imepisikesi peegleid (Digital Light Processing (DLP) spatial modulators). Nende peeglite juhtimine on paras raketiteadus ning firma ei väidagi, et tema tehnoloogia oleks küps tootearenduseks. Aga märk on maha pandud ning ehk tuleb siit midagi suurt ja ilusat.

 

 

Allikas: optics.org
Vahendas: Kaido Reivelt

Filed Under: Rakenduslik teadus, Teadusuudised

Copyright © 2026 · Eesti Füüsika Selts · Log in