Autor: Joerg Heber
Teadusajakirja toimetajana on üks minu põhilisi kohustusi organiseerida avaldamiseks saadetud teadusartiklitele kohase ekspertiisi andmine.Ma palun eriala asjatundjatel uurimus üle vaadata ning selle tehnilise õigsuse kohta arvamust avaldada. Samuti hinnata, milline tähtsus ning mõju uurimusel olla võiks. Nimetatud ekspertidel on autori identiteet teada, mil autoritele nende uurimuste ülevaatajate nimesid ei avaldata.
Selline tava ei ole küll kivisse raiutud, kuid on seni teadusartiklite hindamisel ennast äärmiselt hästi tõestanud. Nii või teisiti kulub teadlastel teineteise tööde kontrollimiseks tohutult palju aega. Samas on palju arutatud ka sellise kontrollimisprotsessi olemuse üle – võib-olla peaks see avalik olema või pole seda tegelikult üleüldse tarvis. Artiklis tahaksin ma keskenduda läbipaistvuse küljele, mida käsitles Bernd Pulverer Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsioonist eelmise nädala Nature‘i numbris. Nimetatud lugu on tasuta ligipääsetav.
Ajalooliselt on vastastikust kontrollimist rakendatud juba tükk aega, kuid süstemaatiliselt umbes 20. sajandi keskpaigast. Kohe kindlasti oli kontrolliprotsess uudiseks Albert Einsteinile, kui tema artikkel gravitatsioonilainetest ajakirja Physical Review poolt 1936. aastal tagasi lükati.
Lugupeetud härra,
Me (Mr. Rosen ja Mina) saatsime Teile avaldamiseks oma käsikirja ning ei lubanud Teil seda enne avaldamist mitte ühelegi spetsialistile enne näidata. Ma ei näe mitte mingit põhjust, mis on nii või teisiti ennekuulmatu, Teie anonüümse eksperdi kommentaare arvesse võtta. Selle vahejuhtumine tõttu eelistan ma avaldada uurimus kusagil mujal.
Lugupidamisega,
Albert Einstein.
Isegi hiljem ei ole ilmtingimata kontrollimisprotsessi alati rakendatud. Kuulus 1953. aasta Nature’i uurimus DNA struktuurist, mille autorid olid Watson ja Crick, ei läbinud avaldamisel sellist ülevaatust. Konkreetsel juhul oli valdkonna teadlaste vaheline konkurents äärmiselt tihe ning väidetavalt olevat toonane Nature’i toimetaja John Maddox toona öelnud:
„Watsoni ja Cricki uurimust ei kontrollitud Nature’i poolt… seda ei oleks saanud uurimuse puhul teha: selle korrektsust tõestas avaldatud töö ise. Mitte ükski valdkonnas töötav hindaja… ei oleks suutnud oma suud kinni hoida, kui ta oleks seda struktuuri näinud.
Silmnähtavalt ei ole hindamisprotsessi nii teadlaste, kui ka kirjastajate poolt alati vajalikuks peetud. Minu jaoks tundub see siiski hädavajalik. Samas arvan ma, et süsteem võiks paremaks muutuda ning üks valdkond, kus seda vaevata muuta saaks, oleks just läbipaistvus. Praegusel hetkel ei ole protsess täielikult läbipaistev, nii autoritele, teadlastele, kui ka hindajatele. See tähendab automaatselt, et põhiline sisemine usaldus lasub ajakirjade toimetajatel…
Rohkem läbipaistvust!
Bernd Pulvereri kommentaar kirjeldab ajakirja The EMBO Journal puhul rakendatud läbipaistvuse tõstmiseks tehtud pingutusi. Alates 2009. aastast on ajakiri katsetanud meetodit, kus anonüümse ülevaataja raportid on saadetud autoritele ning toimetuse otsuseid kajastavad kirjad, kui ka autori märkused kontrollijatele on avaldatud uurimuse toetavate materjalide hulgas. (Vastutamatuse säte: Nature Publishing Group avaldab seda ajakirja EMBO nimel.)
Üldiselt tundub see süsteem edukas olevat või ei ole vähemalt tegu läbikukkumisega. Enamik autoritest kui ka kontrollijatest on sellise katsetusega nõus. Ainult 5,3% autoritest on keeldunud seda tegemast. Huvitaval kombel on kõige loetavamad uurimused olnud veebilehel just need, mida toetavates materjalides kõige põnevamateks peetakse, mitte kõige rohkem vastuolusid tekitanud.
Toetavad failid rõhutavad mitmeid artiklis tehtud muudatusi, mis loob omakorda võimalusi jätkuvaks debatiks. Samasugune debatt algab nüüd uurimuse esitamisega ning jätkub mitmetes teistes ajakirjades nagu Nature või PLOS ONE pärast avaldamist veebilehele jäetud kommentaaridega, mida saavad uurimuse põhilehele ükskõik kes jätta. See muutub järjest olulisemaks arvestades näiteks Open Notebook Science projekti, kus terve uurimuse protsess alates algsetest veenvatest teaduslikest eksperimentidest kuni reaalse uurimuse kirjutamiseni on kõigile näha.
Vaid aeg näitab, kui populaarseks selliselt astutavad sammud saavad. Avaldamise järel esitatavad kommentaarid on jäänud seni vaid harvaks nähtuseks. Samas ei pruugi läbipaistev süsteem peegeldada tingimata nii toimetajate, kui ka ülevaatajate vahel toimuvat arutelu. Suur osa suhtlusest võib toimuda e-kirjade teel, mida ametlike otsuste tegemise kirjades ei kajastata. Vastupidiselt EMBO poliitikale arvan ma, et uurimuse kontrollijate võimaldus edastada toimetajatele konfidentsiaalseid märkusi on pigem kasulik.
Sellest hoolimata jääb läbipaistvus minu jaoks ükskõik millise teadusdebati puhul väärtuslikuks osaks. Samuti ei tundu EMBO Journal’is rakendatav protsess kuidagi vastastikust kontrolli kuidagi mõjutavat. See on hoopis kasulik. Mida Sina arvad? Tahaks kuulda! Või samas võid Sa otseloomulikult Bernd’i artiklit ise kommenteerida.
Arvamusartikkel ilmus ristpostitusena esmakordselt Joerg Heberi ajaveebis.
Vastutamatuse säte: Artiklis avaldatud väited kuulub ainuisikuliselt autorile ning ei pruugi esinda tema tööandja ametlikke seisukohti.
Joerg Heber
Joerg Heber on ajakirja Nature Materials peatoimetaja ning vabakutseline ajakirjanik, kes on füüsikuna samuti teinud mitmeid aastaid aktiivset uurimistööd Suurbritannias, Ameerika Ühendriikides ning Saksamaal. 2010. aasta õpetas Heber Tokyo ülikoolis külalisprofessorina teaduskommunikatsiooni.
Tõlkis: Jaan-Juhan Oidermaa.
Tõlge ilmus bona fide Joerg Heberi isiklikul loal.
Leave a Reply